TAOK Järveotsa 2017

Me ei olnud kindlad, kas käesoleva aasta TAOKi rogainist osa võtame. Samas toimus üritus peaaegu, et koduõuel, siis otsustasime osaleda. Tõsi küll, seekord oli plaanis lihtsalt läbi jalutada, et Eva põlve testida ja loodust ning ilma nautida.

Plaanisime ~30 kilomeetrise ringi teha. Kõigepealt tundus, et läheme üles ja siis edasi vastupäeva, aga nagu juba öeldud, oli vaja terveks jääda ja näha kuidas koormused mõjuvad, siis otsustasime selle soisema osa lõppu jätta.

Mis seal ikka, ilm oli ilus, loodus kah, orienteeruda ka väga vaja polnud, teedevõrk ja orientiire oli piisavalt. Maastik ja kaart soosis jooksjaid. Nii, et lõpus tegime ka, Eva juhtimisel, mõned kiiremad lõigud.

Kohtusime paljude meeldivate ja toredate inimestega :)

Kokku tuligi ~30 kilomeetrit, punkte kah natuke ja koefitsendiks tuli 1,26.

Rogaini MM Läti 2017

Seekordne rogaini MM oli Lätis ja piisavalt lähedal, et laiskadel rogainijatel osaleda.

Eva vigastas märtsikuus oma põlve ja tema osalemine ei olnud võimalik, siis pakkusin ennast Jaagule ja ta oli sellega nõus. Vastavalt Jaagu optimismile tegime ka üli optimistlikud plaanid, vaatamata sellele, et oli ette arvata komplitseeritud maastikku.

Planeerisime ennast kohe kirdesse ja itta, kus paistis olevat kõige suuremate väärtustega punktid tihedamalt, kui kuskil mujal, koos. Siis planeerisime pimedaks ajaks palju tee-etappe ja hommikuks jäi posu punkte, mida siis võtta või ajapuudusel ära jätta.

Paistis, et samad plaanid olid ka enamustel osalejatel, sest peale stardipauku vajus suur inimmass kohe ida ja kirde suunas minema.

Esimesed neli punkti (409-513-617-206) võtsime rongis. Edasi lagunesime väiksemateks tükkideks ja suundusime punkti 616. Paraku usaldasime eesminejaid ning, seetõttu ei jälginud ise kaarti ning läksime punktist üsna lähedalt mööda. Kulutasime liigsed 30 minutit, et punkt leida.

Edasi proovisime olla täpsemad ja seetõttu ei teinud ka pikka aega vigu. Ilm oli palav ja minu ülesmäge liikumised väga rasked ning seetõttu kaotasime ka kohe tempos. Selge oli ka, et maastik ongi ootsuspäraselt komplitseeritud ja tehtud plaan tuleb unustada. Otsustasime, et käigu pealt vaatame kuidas jõuame, hommikuni veel pikka maa minna.

Edasi olid valikus 907-715-906-508-714. Erilisi probleeme punktide leidmisega ei olnud. Omapärane oli minek punkti 714 läbi inimesekõrguse meeskapõllu ja vett kulus minul kõvasti.

Järgmised punktid võtsime ka vastavalt planeeritule (810-905-308-713-809). Minek punkti 810 oli läbi soise ala ja see kattis jalanõud ja nende sisu peene mudaollusega. Õnneks oli selles valikus ka veepunkt, kus saime täita oma tühjenenud veekotte ning ka kahtlemata selle rogaini ainuke ilus vaade rukkipõllule enne punkti 905.

Edasi ikka vastavalt plaanile (620-806-807-619-808-904). Suhteliselt tuim minemine. Punkti 806 piirkonnas olime hooletud ja arvasime, et võtame selle käigult, aga siiski kulutasime jälle liigsed 30 minutit, et punkt kätte saada. Enne punkti võtmist panime ka lambid pähe. Minul oli jälle kõvasti vett tarbitud ja sain veekoti punktis 808 täis panna. Punkti 904 läksime kindlalt ja veendunult, et keerasime tee järsust pöörangust punktipeale. Olime kindlad, et väike teekäänak on just see mida otsisime, sellele viitas ka väike soine ala, mida pidasime soiseks alaks punktist lõunas. Peale arupidamist otsustasime edasi minna ja esimesel harjal vasakule hoida, et punkti välja minna, aga... Saime aru, et oleme omadega p******. Läksime edasi teeni ja proovisime sealt loha leida, aga seda polnud. Olime niigi palju aega juba kaotanud (40-50 min) ja otsustasime, et jätame punkti võtmata. Aga natukese aja pärast oli paremalt selline loha otse punkti. Käisime seal ~10 minutiga ära.

Edasi tuli 712-716-507-410-805. Väljudes punktist 712 valisime millegipärast teevaliku, kuigi otsem oleks olnud tagasi tuldud teed minna. Ju siis ei soovinud võsas mütata. Punktist 507 väljudes soovisime teed tabada, aga kogu see lage ala oli üles küntud ja nii läksimegi lageda teise serva välja. Kus siis lõunapoole liikudes ka tee üles leidsime. Veepunktis tegime peatuse, võtsime vett, plaasterdasime mõned hõõrdunud kohad ja liikusime kohe ka edasi.

Edasi liikusime Eesti-Ukraina segarongina 812-515-307-804-611-306. Ühtlaselt tuim minek kuni veepunktini, kus kohendasime varustust, sõime ja jõime suurepärast tomatijooki.

Edasi muutsime esialgset planeeringut ja läksime 711-909-506-710-803. Vahepeal oli ka valgemaks läinud ja sai kaarti ka juba ilma lambita lugeda. Minnes punkti 803 kaldusime veidi paremale ja avastasime ennnast soost, kus oli palju pohli, mida ka käigupealt manustasime. Enne punkti tegime ka veel ühe pirueti, aga see ei olnud väga märkimisväärne.

Nüüd oli vaja juba täpsemalt vaadata kuidas edasi läheme, sest minu jõuvarud olid otsas ja jalatallad lõid tuld.

Planeerisime 811-610-412-512-407-304 ja siis finiš. Minek punkti 610 võttis kuidagi palju aega ja ega teised punktid ka kiirelt tulnud. Ma ei olnud kindel, et kestan selle 407 võtmise ja seetõttu jäi see minu pärast valikust välja.

Lõpus jäi meil 24 minutit aega üle. Täna arvan ma, et oleks ikka piganud selle 407 ka ära võtma, aga see on hoopis teine lugu...

Kokku läbisime 86 kilomeetrit, koefitsendiks tuli 1,58.

Üldarvestuses 86, MO 44 ja MV 19.

Üldiselt jäin rahule, tänud Jaagule, kes mind oma tempos lõpuni vedas.

Oli igav rogain, kõik oli võsa ja edu sai see, kes õige loha üles leidis.

Teekond ka. 
Paremini nähtav, kui klikid parema klahviga ja open in new window.

TAOK Sõõru 2016

Selle aasta TAOK rogain paistis tulevat väga vihmane ja tuuline.

Sõitsime piirkonda juba eelmisel päeval ja ööbisime Alatskivis Sepikoja külalistemajas.

Kuna ilmaennustuse järgi pidi rogainipäeval kuskil lõunast vihma kallama hakkama, siis pakkisime igaks juhuks ka veidi paksemad vihmajakid kaasa.

Planeerimisel oli valida kahe variandi järgi, kirde ja loode või siis kirde ja kagu. Punktiarvestuses tundus kirde ja loode priskem ja nii jäigi. Midagi originaalset me ei valinud, paljudele sobis see vartiant ja ka suund päripäeva.

Planeering

Ivar ja Raul tegid vastupäeva plaani, Kaimar ja Annika ei avaldanud oma plaani:)

Nagu tavaliselt alustasime mõõdukalt, et ennast soojaks saada ja mõõtkavaga kohaneda. Suht ruttu sai selgeks, et minu kõhuhädad ei ole ikkagi veel mööda ja seetõttu tuli privaatselt mitu korda käia pöösastikus. Lisandus veel jõukadu ja kõik tõusud olid vaevaliseld. See tähendas seda, et tempo tuli alla võtta ja keskenduda täpsemale orienteerumisele.

Meile tundus, et see kirdeosa oli orienteerumise mõistes ka üsna kerge, sest vigu ei teinud ja punktid tulid üsna kergelt kätte.

39-40 tuli väike kaar sisse, aga saime ristmikul ennast paika.
Enne 58 hakkas vihma sadama, mitte väga rajult, aga tuul oli vali panime kiled peale ning metsavahel polnud enam nii hull.

Vahepeal saime ka Ivari ja Rauliga kokku, kes andsid teada, et vahepeal olid kaardist väljas käinud.

Kaguosa punktid õnnestus ka ilma täiendava ekslemise ja ajakuluta kätte saada. Paistis, et toit hakkas ka nö pidama jääma ja elu oli "ilus", kuigi planeeritust olime tund maha jäänud.

Rühkisime edasi ja kannatasime need mudased sihid ka ära.

Lõpupingutuse tagajärjel jõudsime siiski ligi kümme minutit varem finišisse.

Seekord siis niimoodi. Arvestades asjaolusid ei tohiks kurta, hea, et niigi läks, ise jäime rahule. Oli koerailm, aga see niiväga ei häirinudki.

Teekonnaks tuli 40,6 km. Üldarvestuse 86 ja MN 38 on meie jaoks täitsa OK.

Teekond kaardil

Libahundi jälg 2014 Kolga

Seekordse Libahundi planeerisime mõnusaks pereürituseks, seda tõotas ilmaennustus ja lõpuks nii ka kujunes.

Teekonna planeerisime tagasihoidliku, sellise arvestusega, et saame 4 tunniga hakkama.

Kohtusime väga paljude meeldivate inimestega.

Kokku jalutasime 15 kilomeetrit.

Meie teekond kaardil

XT Suverogain 2014

XT Suverogaini asukoht meelitas üritusest osa võtma.

Planeerimiseks oli vist aega kuskil 10 minutit, sellest piisas. Kuna trenni polnud juba ammu teinud, siis suuri eesmärke ka ei seadnud - läheb, kuidas läheb.

Stardist panid enamus lääne poole kapakuga minema, meie ühinesime vähemusega, kes ida poole suundus.

Üsna ruttu läks maastik metsikuks ja peale 96ndat punkti läks asi käest ära. Kõigepealt ei leidnud sihti, otsustasime punktist idapoolsemat sihti mööda alla tulla, üles ja siis tagasitulles, meie arvates punktist lääne poolse sihi peale, sattusime "õige", siis punktist idapoolsele sihile, arvates, et oleme läänepoolsel sihil. Nii nagu kirja sai segaselt, juhtus ka meiega. Kontrollisime küll, kas sihist lääne pool on näha ka kraavi, no ei olnud näha ja nii me siis suundusime punkti 95 poole, arvatavast liikumissuunast ligikaudu 350 meetrit lääne pool. Pidime ka kraavi ületama, aga selles piirkonnas oli sihil üsna märg ja viimast ristuvat sihti ka ei osanud kuidagi seostada vale asukohaga. Edasi liikusime mööda teed kuni nö alumise kraavini, et siis põhjasuunas (ida suunas oleks ka pikki kraavi otse punkti välja jõudnud) suunaga liikuda, aga punkti ei leidnud. Maastik oli ka paras pähkel. Tegime silmuse ja jõudsime ida-lääne suunas sihile ja sealt, koos lätlastega tulime punkti välja.

Moraalile mõjus see "seiklus" laostavalt, aega ja jõudu oli kulunud juba alguses liiga palju.

Punkti 64 läksime hoolikamalt, hoidsime kõrgust ja peale sihtide risti suunaga.

Edasi enam orienteerumist väga ei olnudki, valdavalt mööda teid ja sihte. Suurema osa ajast tegelesin eneseusu sisendamise ja moraali tõstmisega, mis lõpuks ka osaliselt õnnestus.

Ajavaru jäi pool tundi, selle aja jooksul oleks saanud veell nii mõnegi punkti võtta.

Läbisime 29 kilomeetrit.

Tulemused.

Päeva teine, palju meeldivam, pool möödus Jaagu ja Helle juures, kohal olid ka Tõnu ja Piret.

Meie teekond kah.

Rogaini EM Eesti 2014

Hea kui tiitlivõistlused nö koju kätte tuuakse. Seekord siis rogaini EM Orava lähistel.

Soovisime ennast enne võistlust korralikult välja puhata ja valisime selleks Värskas asuva Hirvemäe hotelli. Igatahes kuum hotellituba, kus akent lahti teha ei saanud, sest kõik Värska lahe sääsed ja kihulased olid akna taga rünnakuvalmis, ei mõjunud meie järgmise päeva sooritusele toetavalt. Kui keegi soovib sellisel ajal seal ööbida, siis võtke oma sääsevõrk, veel parem, kihulasevõrk, kaasa.

Olgugi, et ilmateade lubas parajalt sademeid arvestasime, et 80 kilomeetrit ja veidi veel peale, peaks olema meile jõukohane läbida, lisaks kavatsesime, võimaluse korral :) ka võistluskeskusesse mitte sisse põigata.

Raja planeerisimel proovisime teineteisele võimalikult lähedal olevaid suuri punkte ära noppida. Üldpildi saime paika ja siis mudisime veel veidi ja arvasime, et käib kah. Sättsisime öised punktid teede ja lihtsama maastiku peale.

Alustasime tasa ja targu, et kaarti ja maastiku omavahel kokku viia ja mastaabiga harjuda. Ilma poolest arvasin kohe, et vihma me seekord ei saa ja tuleb palav päev. Sinised viirutatud alad olid hästi läbitavad.

Peale punkti 601 olime esialgsest graafikust piisavalt palju ees ja võtsime selle peale ühe, esialgsest planeeringust väljajäetud punkti 408, lisaks.

Kulgesime ühtlases tempos edasi, vigu ei teinud ja tunne oli hea.

Esimesed nö raskused tulid siis kui olime rabasse jõudnud, aga ega midagi teha polnud, lasime tempo veidi alla ja rühkisime edasi.

Punkti 513 ei soovinud otse üle raba minna, tundus liiga tappev, seetõttu valisime põhja pool olevad rabasaared. Natuke kaldusime liiga põhja, aga ajakadu siit ei tulnud.

Tasapisi hakkas ka keha väsima ja tegime ka väikese korrektuuri. Algselt oli plaaneeritud 334-705-332-511, uus valik jäi 334-333-705-511. Ega see raba läbimine nüüd nii keeruline polnud, aga energiat oleks sinna kõvasti läinud, olime ettevaatlikud ja nautisime protsessi. Tagantjärgi tarkusena oleks võinud ka 330 meie valikusse jääda.

Joogipunktis W3 sattusime pealinna poisi juubelile, mis toimus setu kommete järgi. No vähemalt meid võeti setu kommetega vastavalt vastu. Igatahes kraam oli kvaliteetne :). Täitsime veekotid, toites samal ajal kihulaste horde.

Ja tuligi pime aeg peale, olime planeeritust paraja varuga ees, just sellise arvestusega, et öössel tempo langeb.

Punkti 605 läks hea loha, tänud kaasvõistlejatele selle eest, ei pidanud ringi minema ja ei pidanud ise läbi märja rohu/heina teed murdma. Punkti enda leidmisega läks natuke rohkem aega, aga kätte saime, kaldusime algul natuke liiga vasakule ja möödusime punktist. Ajakadu minimaalne.

Minnes punkti 327 lipsasid meie eest läbi hilisemad Euroopa meistrid, kes tulid 327st ja läksid 218.

Öö oli jahe, võtsin juba varem lisaks dressipluusi, Eva pani jaki ja kile, aga vastu hommikut, vahetult enne päikesetõusu, oli tal ikka jahe. Väsimus võttis võimust, tegime ka lühikesi puhkepause. Ootasime päikese ilmumist ja sellega kaasnevat sooja.

Punkti 421 saime jälle mööda korralikku loha. Elu tundus ilus olevat.

Punkti 320 lähenesime ilusasti, kõrgendiku põhjanõlva reljeefi mööda. Mingil hetkel tundus maastik olevat juba selline, et suvaline metsatee tundus olevat idapoolne siht ja siis tuli segane aeg, mille lahenduseks oli asukoha määramine ja kaardi õigetpidi ettevõtmine ning punkt oligi kohe käes. Ajakadu 30 minutit.

Vahel ei suuda me ratsionaalselt käituda ja kipume usaldama oma meeli ja aistinguid. Näiteks tundub, et peab minema paremale, aga kompassi järgi peaks minema otse, aga pagana raske on kompassi usaldada. Selline hetk oli ka minnes punkti 412. Tuuseldasime seetõttu suhteliselt tihedas võsas. Õnneks suurt ajakadu ei olnud.

Lõpus panime ikka täiega tuima, aga finišis olime läbituga rahul.

Au ja kiitus korraldajatele, hästi korraldatud ja läbiviidud üritus.

Läbitud teepikkuseks tuli 86 kilomeetrit.

Tulemused

Meie teekond ka.
Pilt uuendatud, parem vaadata, hiire parem klikk ja siis valikust "Open link in new window". 

Veel. Paistab, et mõni võistkond peab meid ka konkurentideks. Kahjuks või õnneks, pidime me seekord neile pettumise valmistama, aga ega me ka pettunud poleks olnud kui Annika ja Kaimar meist eespool oleksid olnud, noored peavadki eespool olema :)

Järgmine EM on Tšehhis.

Popes rogainings 2014

Kuna meie öise orienteerumise kogemus on minimaalne, siis otsustasime Lätis seda juurde saada.
Kodus planeerisin väga tagasihoidlikult nööri 52le kilomeetrile. Soetasime ka uued lambid, mida testisin eelnevalt Tallinna öistel MVtel Jägalas. Lambil on hea võimalus valgusvihku hajutada ja ka punktiks kokku fokuseerida. Lisaks on ta ka veekindel, mis sai ka ära proovitud. Jäime rahule.

Planeerimine käis ruttu, lõpu jätsime vabaks, arvestusega, et kuskil 30 minutit aega varuks kah.

Võistluse käigus tegime ka muudatusi, mis punktiarvestust ei muutnud. Võtsime esialgu väljajäetud punkti 55 ja ära jätsime planeeritud punkti 53. Ideaalis arvasime, et see punkt jääb sisse, aga öössel otsides punkti 42 ja kiiruse langedes kahanes meie senine ajavaru ning kartuses, et jääme lõpuks ajahätta, otsustasime, et punkt 53 jääb välja.

Punkt 71 oli vales kohas ja nii hea on mõelda, et, vähemalt minu arvates, ka ei olnud 42 päris selles kohas, kuhu ta kaardil märgitud oli. Igatahes punktide 42 ja 71 otsimisel kaotasime kokku 30 minutit (ühele punktile 15 minutit). Hommikupoole tuli ka sadu selga, mis viis võistlusmoraali miinimumi.

Päris pimedat aega tuli kokku peaaegu 7 tundi.

Teekond kokku 52 kilomeetrit nagu planeeritud, lõpus jäi ka tunnike ajavaru, aga see oli ka meie hetke nö lagi. Kogemus oli hea, kasvas enesekindlus öisele orienteerumisel.

Tulemused

Täname Armot, Laurit, Heidit, Sassi ja Jaakusid hea seltskonna eest.

Suured tänud Laurile ja Armole transpordi ja orgunni eest.

Meie teekond kaardil

TAOK Jäneda 2013

2012 aasta TAOK rogain jäi kodustel põhjustel vahele ja sama lugu oli õhus ka käesoleval aastal. Hea, et Tõnu leidis aega osaleda.

Ilmaennustus oli sobiv, täpselt see mis vaja, ei olnud soe, ega külm ja sademeid ka ei lubanud.

Planeerimine käis kähku. Kiire pakkimine ja siis stardialasse. Ühel hetkel ei saanudki aru, kõik äkki tormasid nö rajale, tormasime meiegi.

Plaan oli siis vastupäeva kaardi põhjaosas suurem ring teha ja siis väiksem kaardi keskelt. Lõpus jäi veel võimalus punkte ära jätta või siis juurde võtta.

Tõnu pani ees minema ja mina sörkisin talle usinalt järgi.

Esimese vea tegime punktiga 40, kaldusime suunaga natuke paremale ja tegimegi esimese silmuse. Edaspidi proovisime hoolikamad olla. Hommikune kargus kadus ja võtsin riideid vähemaks. Olemine läks lahedamaks, aga jalgades ei olnud seda kerget tunnet ja jooks kohe ei sobinud mulle, aga sundisin ennast tagant.

52 tundus, et läheb raskeks, aga saime ennast kaardile ja ka punkti ilusasti kätte.

58 oli valdavalt teejooks, oleks võinud ka vahepealse lõike ära jätta ja mööda teed liikuda, aga ju siis oli vaja natuke algatuseks ka võsas ragistada.

32 läksime algul suunaga ja siis mööda teed ja lõpus jälle suunaga. Sihtisin keskmisele lagendikule, aga kohale jõudsime vasakpoolse lagendiku paremale servale. Igaks juhuks vaatasime veel vasakule, et kindlad olla lageda õigsuses.

46 ja 42 mööda teid.

24 suunaga teele ja siis peaaegu otse punkti.

57 mööda teed, siis tundsin, et jalad hakkavad pehmeks jääma. samas olime graafikust kogu aeg 20-30 minutit ees. Ilm on ilus:)

45ndasse minekul tabas meid hetkeline segadus, mistõttu tegime haagi ümber väikse kõrgustiku, oleks saanud ka otse minna.

59 päripäeva teevaliku tegijad tulevad vastu, peale punkti võtmist teeme käigult suurema söömise.

56 asfaldijooks valutavate reie- ja säärelihastega, lõpus raba, vaheldus lihastele.

33 sunnin ennast jooksma. Tõnu ütles, et ei oska nii aeglaselt joosta.

44 pugesime ooside vahelt ilusasti läbi, aga punkti leidmisega tegime jälle silmuse.

26-43 sunnin jälle ennast jooksma, oleme vahepeal graafikust ainult 10 minutit ees.

41-54 pikad teeotsad, raske, aga liigun, saime uuesti 20-30 minutit varu. 54 ajasin viimase geelid (lõpuspurdi tarbeks) sisse, tähelepanu hajus ja lasime automaatselt kuni majani välja, väike ülejooks.

48 pehme, joosta ei jaksa (mina), käime. Kraavide hargnemisel punkti pole. Täpsem pilk kaardile ja on näha, et hargnemisele eelneb ka kraavide rist. Ajavaru väheneb kohutava kiirusega. Sääred/reied valutavad.

47  mööda kraavi edasi, üle lagendiku, üle liinide, kraavide ja käes ta oligi. Plaanis oli ka 50 võtta, aga selleks enam aega ei ole. Heiki ja Helis lähenesid reipalt kuskilt lõuna poolt punkti.

22 pikk, pikk teejooks, sunnin ennast kiiremini liigutama, toss on päris väljas, vaja kindlasti aega jõuda. Tõnu lippab nagu ta polekski seitset tundi metsas olnud.

Finiš. Suht savi, mis koht, palju punkte jne. saaks vaid istuda ja punasest välja.

Kui oleks jõudnud 50 ka ära võtta oleks täiega rahul olnud:)

Rajal olime: 7:49:13
Punkte kokku: 80
Üldarvestuses: 77 koht
MM: 47 ja MM40: 18 koht

Kokku läbisime ~47 kilomeetrit.

Meie teekond:

Rogaini MM, Venemaa 2013

Venemaa osas üllatusi ei olnud, kõikide instantsidega suheldes oli käitumine vastavalt ootuspärasele.
Põhimõtteliselt järg eelnenud asjaajamisele:)
Mõnevõrra üllatas, et tolliametnik oli abivalmis (paberite täitmisel) ja teel olles nägin ainult ühte politsei/miilitsa autot.

Plaanisime läbida ~90 kilomeetrit, veeta võistluskeskuses minimaalselt aega ning saada maksimaalselt öise orienteerumise kogemusi ja seda me ka saime.

Esimese poole (esimesed 12 tundi) läbisime nagu planeeritult, ennetasime ajagraafikut kohati poolteist tundi, mis lõpuks siiski sulas pooleks tunniks, aga hea seegi. Punktid leidsime üles ilusasti, samas tuli palju orienteeruda. Kõvasti oli sääski :)

Teine pool oli häving. Alustasime kohe vigadega, erinevatel põhjustel võttis punktide leidmine rohkem aega, aga need olid pisiasjad. Kuna aega kulus, siis otsustasime, et jätame ära punkti 94. Punkti nr 57 otsisime poolteist tundi ja saime ta kätte alles valges, sellest johtuvalt pidime ka ära jätma plaanitud 76, 87 ja 56.

"Lõpumaksaka" saime punktiga 86, mis iseenesest ei olnud keeruline, aga pisike apsakas kaardil osutus nii suureks maastikul, et jäime jänni oma asukoha määramisega nii kaardil kui ka maastikul. Kokkuvõttes oli moraalilangus nii suur, et loobusime, peale tunniajast ekslemist, ka sellest punktist.

Kokkuvõtteks.
Kui soovime edaspidi rogainidel paremat tulemust, siis tuleb leida aega ja võimalusi, et osaleda öisteil orienteerumisvõistlustel.
Lisaks vaja arendada oskusi, kuidas leida teed tagasi kaardile. Nojah ja kiirust tõsta jne :)

Kaart/maastik/punktid olid nö MM väärilised, lihtne ei olnud vast kellelgi. Vaatamata ebaõnnestumisele, meile meeldis, oli väga õpetlik.


Lahedad reisikaaslased olid ka meil ja kultuuriprogramm. Mingil hetkel lisan ka pildigalerii.

Heiki ja Helise blogi

Natuke statistikat kah:

1. päeva plaan 1020, tehtud.
2. päeva plaan 480, saime 280
Läbitud teekond 79 kilomeetrit.

Tulemused võistluste kodulehelt

Üldarvestuses: 238
Segapaarid: 82
Segapaarid 40: 37

Punane - päev, sinine - öö ja roheline - teise päeva plaaneeritu (lõpp jäi lahtiseks, vastavalt jõuvarudele ja/või ajale 56, 47, 30 vms).

Lisatud 09.09.13
Valik tehtud pilte.

Vääna rogain 2013

Vääna rogainil otsustasime kaasa teha (et ennast mitte liiast lõhkuda) 3 tunnisel rajal.

Kokkuvõtteks läks hästi, kuid teevalikutega panin juba eelmisel õhtul jama sisse.

Arvestasin, et otseteed punktist punkti tuleb meil kuskil 12 kilomeetrit, aga "väikene" arvutusviga tegi sellest 16 km ja seetõttu planeerisime kaardile ülioptimistliku rajavaliku. Samas esimese tunni täitmisest jäi meil 6 minutit puudu.
Igatahes punktis 61 sai selgeks, et tervet planeeritud teekonda me ei läbi ja alates punktist 57 peame juba finiši poole suunduma, proovides teepealt neid punkte võtta, mida annab.
Oleks jõudnud veel võtta ka 32 ja 25, aga minnes punkti 57 kadus minul jalgadest jõud ja sealtmaalt finišisse oli suur vaev, olin nö punases. Jäime ka hiljaks (tegime finišisse minekul 300 m lisateekonda) ja kaotasime kaks punkti, aga Taavi Kalast ja tema kaunist saatjast saime ette, talle tuli trahvi 6 punkti, age meie varasem finišiaeg tõstis meid ettepoole.

Oli raske treening ja vigadest õppimise koht. Kindlasti oleks õige arvestusega teise rajavaliku teinud.

Läbitud teekond 19 kilomeetrit.

Libahundi jälg 2012, Nõmme

Proovisine ka 2012 sügisesele Libahundi etapile pereliikmeid kaasata, aga ei õnnestunud, vast õnnestub siis järgmisel aastal.

Trenni polnud me juba poolest augustist peale süsteemselt teinud 1-2 korda paari nädala tagant, kui sedagi.
Jooksma läksme seega vana rasva pealt :)

Seekord võtsime ennast kokku ja hankisime kapa plaadi, peotäie erinevat värvi nööpnõelu ja mõõtsime nööri 33 kilomeetri peale. Etterutates võib öelda, et tasub mõõta kaks (soovitavalt erinevat värvi) nööri, siis saab paindlikumalt/kiiremalt erinevaid rajavalikuid proovida.

Kuna meil rulluiske ei olnud, siis otsustasime kõigepealt kaardi kaguosa läbi käia ja siis edasi ka keskosa ja lõpp jäi suht lahtiseks.

Esimene punkt (27) tuli kergelt, järgmise punkti (43) leidmisega olime hooletud ja kappasime nö turbalõikest hooga mööda. Edasi tuli laudtee ots (52), millegipärast oletasin, et tuleb igaks juhuks paremale, üle kraavi hoida, aga tegelikult sai otse ka punkti.
Järgmisse punkti (63) minnes oli kaks valikut, kas otse pikki kraave ja metsa või joosta mööda teid. Otsustasime lühema valiku kasuks ja läksime otse. Viimaste nädalate vihmarohked ilmad olid jätnud oma nö jälje ka rabasse, mis kõikus/vetrus, kui just vee all polnud. Kraavid olid vett täis, veetase vast rinnuni või veelgi rohkem.
Järgmine punkt (53) oli keset lagedat raba, tegime üle kraavi tänu painduvatele kasetüvedele kauni kaare, aga maandusime ikkagi kraavis, kuigi teisel pool kraavi. Jätkasime vigade tegemist ja jooksime punktist ligi 50 meetrit mööda.
Järgmise punktiga (35) ei tundunud probleeme olevat, paistis kergelt leitav. Tegelikkus erines kaardile märgitust 100 meetrit.
Järgmine (44) paistis olevat lihtne, meile oligi, aga poolel teel tuli meile vastu üks poolpaljas onu, kelle võistkond otsis punkti teiselt kaldalt ja aja kokkuhoiu mõttes tehti üks kiire ujumine:)
Edasi olime plaaninud 55-41-46, aga tundus parem olevat 46-55-41.
Lisaülesande punkt (81) oli süstasõit, see läks libedalt. Punktis oli tegevused hästi läbi mõeldud, meie sealviibimise ajal mingeid järjekordi ei tekkinud.
Edasi 62 ja siis jälle tagasi metsa. Punkt 20 ei võimaldanud SI pulgale märget teha, komposteerida ka ei saanud, jätsime aja meelde ja võistkonna numbri, kes meiega seal samal ajal oli ja edasi.
Panin suuna kompassile, aga millegipärast kiskus kogu aeg vasakule, tundus kuidagi ebaloomulik minna kompassi näidu järgi. Mingil hetkel saime olukorrast jälle kaine pildi ette ja saime uuesti nö rajale.
82 oli lisaülesanne, kus tornist juhtis võistkonnakaaslane paarilise võsas asuvate punktideni. Õnneks oli Kaimar enne mind sinna kohale jõudnud, panin kohe tema jälgedes ajama. Vahepeal ei saanud aru, kellele karjuti, kas Kaimar või Aivar, kindlam variant oli "valge nokamüts". Tehtud ja tänud.
Olime planeerinud edasise teekonna 40-48-30, tundus, et 40 ja 48 vahel on suhteliselt otse laudtee, aga tegelikult selgus, et see pidev joon oli kraav. Tulime üle raba (mitte väga meeldiva) tagasi laudtee peale. Hea oli, et Eva säilitas natukenegi kainet mõistust ja tegime teekonna paranduse ja võtsime 32-34, oleks pidanud peale kraavi eksitust siiski kohe minema 39-32-34, aga oleks võinud kohe alguses nii teekonna planeerida. Meie esialgse planeering oli pärast 26 punkti võtta 34-32-39-45-25-F.
Järgmise (48) saime kergelt. Minnes 30ndasse vajusin jälle vööni sisse, õnneks oli kuskil selle mülka põhjas ka üks palk, saime seda mööda üle nö valutult edasi. Väikse ekslemisega saime punkti kätte. Edasi tulid linnatänavad, paremale, vasakule, otse jne.
Lisaülesande punkt 70 oli discgolfi sõpradele, aga saime sealt maksimumpunktid. Aega jäi finišini veel 1,5 tundi.
Järgmiseks võtsime 100B ja elevaatori (83), millele lähenemisega kulutasime jälle liiga palju aega. Nüüd jäi veel tund, tundus, et saame võetud kõik, mis planeerisime. Elevaatori ülesanded olid huvitavad, kuigi hoone trepidel jooks kulutas hulganisti energiat.
26 oli hea, põõsas teede hargnemisel, järgmine (45) oli valgel alal. Selle leidmine ei saanud olla keeruline, aga hindasime vahemaad valesti ja otsisime seda varem kui ei oleks pidanud. Langesime rajameistri nö lõksu.
Järgmine oli garaažide nurk ja siis finiš.

Läbisime 33 kilomeetrit, rumalaid vigu kogunes palju. Hea, et niigi läks:)

Kaart teekonnaga

Rogaini MM, Tšehhi 2012

Parem hilja kui mitte kunagi :)

Rogaini MMi Tšehhis ühildasime  perepuhkusega. Tšehhimaale jõudsime juba nädal varem. Võtsime kõrgeima tipu, Sneška (1600 m), olime mõned päevad Prahas ja siis kolisime üle Karlovy Varysse.

Stardile eelneval päeval käisime ka kohapeal elu-oluga tutvumas ja mõõtsime stardihommikuks teekonna ja lobisesime Ivari ja Rauliga veidi. Me üldse ei kadestanud neid, kes telkidega jäid suht kobeda vihmavalingu kätte.

Hommikul panime ennast hotellis valmis, jätsime lastele juhised ja kohale jõudsime nagu eelnevalt planeerisime.

Hommik oli uduniiske ja veidi jahe. Planeerimine kaua aega ei võtnud. Olime ootusärevad, sest maastik oli väga mitmekülgne ja paljude tõuside ja langustega, millest paljud neist ka päris järsud. Meie planeering jäi Tšehhimaa piiridesse, sest Saksa poolel oli palju metsasihte ja arvasime, et need ei pruugi sugugi kergelt läbitavad olla. Sakslaste "ordnung" oli siiski ka metsa all.

80 seisime minutit kümme järjekorras, et märget kirja saada. SI jaam (ainult üks) käis käest kätte, suht absurdne otsus korraldajate poolt, see oli ju etteaimatav, et sinna lähevad suured hordid. Statistikas näha, et seda punkti võeti kõige rohkem, 304 korda (enamus esimese tunni jooksul).

Järjekord punktis 80

66 harjusime veel kaardiga, tegime väikses kõrvalepõike, aga edasi läks kenasti. Saime ka Gängiga kokku. Tasapisi harjusime maastikuga ja saime kätte ka sobiva rütmi.

Väiksema apsu tegime sisse, kui ei märganud teeotsa, liikudes punktist 95 punkti 45, aga üldiselt kõik sujus, ikka üles ja alla, üles ja alla.

Suurema silmuse tegime enne punkti 83, kus läksime lohakaks ja arvasime, et punktid peaksid olema just seal, kuhu meie kulgeme. Punkt 83 ka ennast lihtsalt ei näidanud, pidime enne väikse kõrvalpõike tegema. Punkti 64 piirkonnas oli koos mitu eesti võistkonda, aga läksime seal erinevaid teid pidi edasi, meie valisime teevariandi, ülejäänud kadusid võssa:)

Siin tegime ka esimesed muudatused, nägime, et olime liikunud aeglasemalt, kui esialgu planeerisime. Välja jäid 84 ja 63.

Edasi jätkusid pikad teetapid, üldiselt oli veidi laugem. Peale punkti 56 läks juba hämaraks ja otsisime lambid välja. Minek punkti 90 ei olnud väga lihtne, suuremaid orientiire ei olnud ja pimedas oli ka olemasolevaid päris raske märgata. Otsisime tee vasakust äärest kraave ja püüdsime nende üle ka arvestust pidada. Öö oli täiesti pime, ei ühtegi tähte või kuud. Igatahes leidsime punkti suhteliselt hästi, see oli hea, et esialgu natuke mööda läksime, sest otse minnes oli päris tihe noorte kuuskede tukk ja teelt otse punkti minnes oleks sealt läbiminek üsna problemaatiline olnud.

Enne punkti 49 korrastasime jalgu (vahetasime plaastreid), siis kohtasime Eduardi ja Marjet, edasi oli tõus, millel ei tundunud lõppu olevat.

Enne punkti 53 kukkusin kuidagi kändude vahel nii õnnetult, et murdsin SI pulga ja tükk aega läks, enne, kui leidsin (kiibi osa) ta kõrgest rohust üles, vedas, et üldse üles leidsin.
Edasi tuli 44. Selle leidmisega läks kahjuks ka väga palju aega. Lähenesime punkti väga täpselt, aga lasime punkti juures eksitada ennast mitme vene võistkonna poolt, kes hõigeldes, igale poole valgustades, kaootiliselt liikudes edasi-tagasi tõmblesid ja meie kah. Läks natuke aega, kui suutsime siiski adekvaatselt olukorda hinnata ja peaaegu, et peidetud (öistes tingimustes) punkti üles leida.

Juuresoleval pildil võtab Gäng seda punkti päeval.

Edasi ootas meid võistluskeskus, mis tundus juba siinsamas, aga jäi veel niiii kaugele. Igatahes mõni meist, täidetud makaronidega, langes nii viieks tunniks täielikku tühjusesse.
Hommikul oli elu jälle ilus. Punktid tulid ilusasti kätte, mõtted olid aga juba eemal, nimelt Karlovy Varys. Seetõttu ei jälginud me väga täpselt ka enam kaarti ja ei arvestanud ka meie võimalustega. Oleksime võinud lõpu lahendada 40-54-71-43, aga märkasime seda võimalust alles siis kui olime lähenemas mäele, mille otsas asus punkt 43. Tagasi ka ei soovinud enam minna, kuigi ajaliselt oleksime vast võinud punnitada, protokollis oleksime tõusnud ligi nelikümmend kohta. Aga see on oleks.

Peale lõpetamist kaua ei jokutanud, kiiresti hotelli, siis sõtsime kohe edasi mingile minilooduskaitsealale, kus olid mini kuumaveeallikad ja väga mini muda allikad, siis ekselsime seal veidi veel ja siis tagasi Karlovy Varysse. Õhtu veetsime Gängiga saunas/veekeskuses, kus toimus sisukas ja emotsionaalne vestlus kohalikega teemal venelased ja maailm.

Ees ootas meid veel nädal Tšehhis ja Slovakkias. Pildigalerii ka.

Punktide läbimise ajad.

Lõikasin kaardi väiksemaks. Oranz on esimese päeva teekond valges, punane pimedas, Teine päev sai träkitud ja on seetõttu päris realistlik. Kahjuks õnnestus esimese päeva träkk ära kustutada.
Kilomeetreid kokku: esimene päev 58, teine päev 19. Teise päeva tõuse tuli 1500 meetrit, esimesel - ei oska kohe arvata.

Keila-Joa rogain 2012

Käesoleva aasta Orioni rogain toimus meile vägagi tuttavas piirkonnas, Vääna-Jõesuu, Lohusalu, Klooga-Rand ja kagu suunas peaaegu Türk Mati majani välja.

Esialgne pilt kaardile ja tõdemus, et korraliku tulemuse saavutamiseks peab väga palju jooksma ja eelkõige väga hea rajavaliku tegema. Kuna juhend keelas jõgede ületamise, siis jäi kaks valikut, kas Keila jõe parem või siis vasak kallas. Vasakul kaldal oli selgelt rohkem punkte, aga punktivahed pikemad.

Otsustasime, et võtame parema kalda punktid, kusjuures kõige kaugema (71) jätame välja ja siis tuleme tagasi läbi Lohusalu, Laulasmaa ja edasi jäi lahtiseks - vastavalt olukorrale.

Starti jõudsime hiljem, sest ennetavalt andis ilmataat hoiatava vihmavalingu ja kes see ikka kohe alguses märjaks soovib saada. Arvan, et startisime 1-2 minutilise hilinemisega ja seadsime suuna Keila-Joalt Vääna poole. Paistis, et vihmavaling oli ka Gängi suunataju häirinud, sest kuskilt nurga tagant ilmusid ka nemad välja ja jooksid samas suunas, mis meiegi, aga kadusid meil üsna kiirelt nägemisulatusest.

Hoidsime ühtlast tempot, et mitte ennast kohe kinni joosta. Vahepeal jõudis meist ka soome paar mööduda, aga punktis 43 olime koos, siis kadusid nad uuesti eest ja järgmises punktis olime jälle koos. Nii kuni punktini 72, peale seda jäid nad meist maha. Vahepeal oli meile seltsiks ka perekond koerakesega.

Punkti 44 läksime otse peale ja saime ta valutult kätte, kuigi tuli läbi tiheda padriku pressida.

61te minnes leidsime vaevumärgatava sihi üles ja edasi oli pidev vees sumpamine.

Joogipunktis vett vaja ei läinud, oli veel endal järgi, aga punktist 59 minnes arvasin, et võiksime otse pangast alla minna ja sihte mööda suurele teele minna, aga maastikul oli raske liikuda ja tulime teerajale tagasi, proovisime meeltesegaduses veel üks kord, aga valisime siiski kindlama teevaliku.

Olgugi, et algselt jäi meie valikust jäi välja kauge punkt 71, siis otsustasime siiski ta ära võtta. Poolele teel sinna arvasin, et ei oleks pidanud minema, aga kui punkt võetud, siis arvasin, et küll ta meile ära kulub.
Ja kuluski:)

Teel 31te tegime peatuse, Eval hakkas kand hõõruma, mida varem pole juhtunud.

Raketibaasi punktid 31 ja 35 otsustasime võtta vahetult enne punkti 40, lootsime, et saame suvilate vahelt ilusasti läbi, see ka õnnestus. Natuke kauem aega läks punktiga 35, sest otsisime põhjapoolse vallide vaheliselt varest punkti taga. Siin tegi Eva teise plaasterdamise.
 
Edasi vaheldus militaarmaastik, mingite sõjalis-sportlike rühmitustega, suvilarajooniga. Nagu eelnevalt arvasime, tahavad ka suvilate elanikud vabalt mereäärde saada ja seetõttu saime suht otse suvilate vahelt läbi.
 
Väsimus hakkas juba tunda andma ja parema kalda viimase punkti võtmisel (kaardil 23, tulemustes vist 24) pöörasime 15 meetrit enne punkti tagasi, arvasime, et panime punktist mööda, Väike piruett:)
 
Aega oli kulunud juba 4 tundi ja 40 minutit, Arvestasime et ilma punktita 71 läbime selle maa 4 tunniga, olime kuskil 20-30 minutiga miinuses. Gängil kulus 3 tundi ja 28 minutit.
 
Joogipunktis oli kolmas plaasterdamine.
 
Edasi oli meil vähemalt kohalike olude tundmise eelis:) Panime tuima jooksu Lohusallu, siis Laulasmaale ja siis jälle suvilate vahelt läbi tagasi Keila-Joale.
 
Lõpus jäi veel küsimus, kas võtame ka punkti 22, aga kella järgi tundus, et ei pruugi võtta (finišis selgus, et meie kell oli 5 minutit ees), seetõttu läksime punktist 21 otse finišisse.
Üldarvestuses 22. koht, MN 5. koht (see on eriti hea), nojah MN40, 5 võistkonna seas, ka 3. koht:)

Meie teekond kah. Parema pildi saab siis, kui klikid parema klahviga pildile ja valid "Open link in new window"

Kokku tuli kilomeeterid 48.

Libahundi jälg 2012 Jägala

Kevadisel Libahundil kavatsesime osaleda pere klassis, sest arvasime, et peale Leedu rogaini oleme parajalt küpsed, et ei jaksa palju joosta ja ongi paras Minnale rogaini pehmemat varianti tutvustada. Kujunes, aga nii, et kompenseerisime hoopis lahjat esinemist EMil.
Niisiis, Minnal kurk valutas ja see oli piisav põhjus osalemisest eemale hoida. Ilm lubas ka parajalt jahedat koos väikeste vihmasabinatega, paras rogaini ilm ju:) Enesetunne tundus kah hea olevat.

Registreerimisel selgus, et meile oli antud uus number 279, nöörilt olid numbrid 278 ja siis 280??? Arvasin, et meie number oli siiski 269, oligi olemas. Hiljem selgus, et haarasin siiski vale numbri, õnneks asi lahenes ilusasti.

Stardiülesandel kulus minul palju aega teise tähe leidmisele, Eva ei leidnud ühte tähte üldse üles, õnneks kobistasime siiski õige vastuse ära.

Lisaülesande punktidesse plaanisime minna hiljem, et vältida järjekordi ja seetõttu oli meie esimene lisaülesande punkt alles üheksas. Liikusime alguses aeglaselt, aga kui olime ennast nö soojaks käinud, siis kus joosta saime, seal jooksime, vahel ka mitte. Maastik lõunapool Narva maanteed oli üsna risune, aga mitte selline nagu Lätis:)

Peale kanuude lisaülesandega punkti olime planeerinud ka punkti 64, aga tundus, et olime ajagraafikust natuke maha jäänud ja otsustasime selle punkti vahele jätta.

Siis tuli palju punkte, mida sai võtta lihtsalt mööda teed joostes ja tehes kõrvalepõikeid punktidesse.

Punktist 43 punkti 52 otsustasime minna üle lageda Narva maanteele ja seal nö jooksuga teeületuskohta, milleks osutus loomade "teeületuse" tunnel ehk ökotruup. Äärmiselt ebameeldiv paik pikakasvulistele.
Ajaliselt olime graafikus, isegi 10 minutiga plussis.

Põhjaosas suurt ringi ei teinud, vahepeal oli ka kena männimets.

Tagasi üle Narva maantee tulime Jägala jõe juures, selleks ajaks oli juba väsimus kah kohale jõudnud, aga pingutasime edasi.

Mittekommenteeritav laevukese ehitamise lisaülesanne, siis lisaks kohe ka veetakistuse ületus ja edasi panime nö tuima. Kartsime, et ei jõua aega ja jätsime 57 (kortermaja) välja, sest ei osanud ette arvata, kui palju aega võib lisaülesandega punktis 83 minna.

Finišeerisime 10 minutit enne kella:( Oleks kainelt suutnud lõpus mõelda, siis oleks võinud ära võtta 57, siis lisaks 83, kasvõi ilma lisaülesandeta, punkte oleksime ikka samapalju saanud, aga oleks jäänud ka võimalus lisapunkte saada. Nojah, oleks võinud ka...

Hetkel oleme 19. kohal, kokku punkte 134, HDs olime 8.

Kokku tuli kuskil 30 kilomeetrit.

Ideaalsest tulemusest, meie jaoks, jäi puudu 5 punkti, aga parafraseerides Jaagu sügisese Libahundi kommentaari, siis: "Et edestasime Jaaku ja Hellet, võib sportliku poolega rahule jääda.".

Meie teekond kah.

Rogaini EM Leedus 2012

Selle aasta sõit rogaini EMile oli kuni viimase hetkeni küsimärgi all. Meiu Triin otsustas haigeks jääda ja seis oli 50/50, kas läheme või ei? Kuna olime lubanud ka Gängi kohale toimetada, siis pidime ühel hetkel neile teada andma, et me ei ole kindlad minejad, meile jäi küll võimalus hiljem järgi sõita.
Üllatuslikult oli meie laste perearst ka vahepeal pensionile läinud, aga kuidagimoodi õnnestus mingil hetkel laps teise arsti juurde viia. Saime esialgu kinnituse, et midagi väga tõsist ei ole ja siis, Eva tungival nõudmisel (asjad olid ju pakitud), otsustasime siiski Leetu sõita.
Lahkusime Keilast 13:30 ja kohale jõudsime 20:30 paiku. Gäng jõudis ka peale "seiklusi" kohale.

Planeerimisel arvestasime, et läbime rohkem kui Lätis, kuni 90 kilomeetrit ja teeme ka öise puhkepausi.
Spikerdasime Gängilt ka ühe teevaliku.

Esimese osa pikkuseks planeerisime 12 tundi, siis paar tundi puhkust ja uuesti rajale. Teine osa jäi vabaks, vastavalt sellele, kuidas jaksu on, sest plaanisime kohe ka tagasi sõita.

1. osa: 22-55-25-27-46-59-70-61-60-65-38-37-73-67-71-69-78-49-80-96-93-82-83-85-84-87-92-91-77-64-74-40-39-97-26-50

Loodus oli kena, natuke meenutas meie Kõrvemaad.

Esimese aeganõudvama ajakao tegime punkti 93 otsides. Lihtne punkt, aga läksime põhja poolt mööda ja otsisime olematut saart kaugemal ida pool, kogukadu ~10-15 minutit.
Teine ajakadu oli punkti 91 minnes. Jäime lobisema ja näpp läks nö kaardilt minema ja raiesmiku servas olev tee ka ekstas ja nii me seal ekslesime, tuli tagasi minna ja uuesti kaardile saada.

Punkti 74 minnes läks juba pimedaks, tuli lambid välja otsida.

Minek 97ndasse oli võrratu. Vasakut kätt ja tagasi tulles, möirgasid, seda on isegi vähe öeldud, konnad, õigemini seda ei saagi seletada, seda peab ise kuulma. Selline ürgne konnakontsert, nii, et omavahel ei saanud rääkidagi. Võimas - juba sellepärast tasus Leetu tulla.

Ja siis punkt 50. Pole sõnu - ei leia üles. Proovisime nii ja naa, aga ühel hetkel ei suutnud ennast kaardil ja maastikul kokku viia. Kaardil on küll märgitud väike lagendik tornist lõunas, aga arvasin, et see on looduses väiksem. Kuna olime planninud peale seda punkti ka puhata, siis ei hakanud rohkem pimedas otsima, eks vaim oli ka juba tönts. Ajakadu - usun, et tund. Nojah, tingmärgid tuleb ka endale selgeks teha, sest torni me küll ei otsinud, pigem nö loomade soolapunkti.

Kella 01:00 (paan oli et 00:00) paiku jõudsime võistluskeskusesse, sõime ja tohterdasime jalgu. Äratuse unustasin panna, aga ärkasin pool tundi peale soovitud äratust ise üles. Seadsime ennast korda, kiire planeering, ajavaruga, sees ka 50.

2. osa: 50-23-53-30-44-35-42-28-29-43-56-36-24-21

Peale 43 punkti tekkis veel idee, et võtame 72 ka aga jätsime selle siiski välja.

Kokku olime rajal 23 tundi, millest ~4 tundi veetsime võistluskeskuses.

Läbitud tee on ligikaudu 70 kilomeetrit (nagu Lätiski), päeval 59 ja öössel 11.

Erinevaid toite tarbisime iga kahe tunni tagant, vett saime kõikidest joogipunktidest, tõsi küll 49ndas, olime viimaste hulgas, kes veel vett said.

Üldarvestuses olime 133ndad, oma grupis 36 võistkonna seas 27ndad.

Tulemused on näha siit.

Meie teekond ka.
Roheline 1. osa päevavalges, sinine öössel.
Punane 2. päev.

Tänud Eduardile kaardi eest.

Libahundi jälg 2011 Kuusalu

Libahundist juba üle nädala möödas, proovin nüüd lühidalt meie jooksu kokku võtta.

Planeerisime ringi päriäeva ja kuni punktini 81 (~31km), edasi jäi nii nagu aeg ja ka füüsiline seis lubab.

Stardiülesande läks hästi, sest ei teadnud ainult kahte vastust ja edasise loogika järgi oletasime, et kokku võib tulla 26 punkti ja nii see ka oli.

Planeeritu lubas kasutada palju teid ja seda ka tegime, valdavalt kerge sörgiga. Tagantjärgi võiks öelda, et tegu ei  olnud orienteerumisega vaid joosuvõistlusega, vähemalt meie jaoks.

Finišisse jõudsime pool tundi enne kontrollaja lõppu, käisime saunas ja sõime ja sõitsime koju.

Eesmärki otseselt ka ei püstitanud. Kuigi võiks öelda, et olime valmis võimalikult palju joostes liikuma ja seda ka tegime. Keskmiseks kiiruseks tuli 6 km/tunnis, seni kõrgeim saavutus. TAOK Karepal  ja Kõrvemaa rogain 5,2 km/h, kevadine libahunt 4,87 km/h TAOK Taevaskoja 5,1 km/h ja TAOK Oandu 4,48 km/h.

Kokku saime 117 punkti, üldarvestuses 50. koht, HD 22.

Kevade ja sügise kokkuvõttes 19. koht ja HD 7.

Meie teekond kah, kokku tuli 33 kilomeetrit.

Oli tore laupäev, ilm oli paras. Tänud korraldajatele hästi korraldatud võistluse eest.

Veel. Tänud Jaagule, kes meid toetas innustava repliigiga:

"...no oleme homme konkurendid, sest me ka ei orienteeru ja joosta ka ei jaksa...". :D

TAOK Karepa 2011

Selle aasta TAOKi rogain toimus järjekordselt põhjarannikul, võistluskeskusega Karepa noortelaagris.
Olen selles laagris käinud siis, kui seal oli veel pioneerilaager, võis olla kuskil 70ndate alguses.

Kaardid käes, asusime kohe planeerimisega pihta. Otseselt ei olnud meil eesmärk sõnastatud, aga soovisime hetkeolukorras parimat võimalikku lahendust. See tähendas, et reaalseks teepikkuseks planeerisime julgemalt kui eelnevatel kordadel, 40 kilomeetrit.

Meie läbitud teekond

Otsustasime, et teeme ringi vastupidi kellaosuti liikumisele, kõigepealt läände, siis lõunasse ja siis itta ja seal vaatame, palju punkte võtta jõuame.

Alustasime tagasihoidlikult: 20-21-40, kiire kõnd ja kerge sörk.
Järgmiseks läbisime 30-50-41. Millest 30-50 oli suhteliselt lihtne läbida, aga 50-40 läksime pikki profiili, aga ratsionaalsem oleks olnud minna/joosta mööda teed, mis jäi lõunapoole. Veelgi ratsionaalsem oleks olnud 31-50-41.
Edasi 22-32-25-33, siin oli lihtsalt läbimise vaev.
43-54-35, alguses kandusime liiga kagusse ja tegime punkti 43 minnes väikese haagi, aga minna oli hea. Järgmine oli joogipunkt, jõime, sõime ja siis edasi, hilisemad patustajad nö häälgepeessina ees suunda kuulutamas.

Edasi tuli 44-55-56. Ühe variandina oleks saanud ka otse 35-55 minna, oleks suht pika ringi ja punkti 44 ära jätnud ning võib-olla idast samaväärse punkti väiksema vaevaga noppinud.
Peale 44 tegime peatuse ja Eva vahetas jalgadel plaastrid. Minnes punkti 55 kaldusime jälle liiga palju kagusse, aga suurt haaki ei teinud. Punkti 56 minnes oli lausa rahvamatk, kaasrogainijad tulid suurte gruppidega vastu ja seetõttu ei olnud punkti raske leida.

Järgmiseks olime planeerinud 26-45-57, tundus, et võime ajaga jänni jääda ja jätsime punkti 26 välja ja läksime 45-57-46. 45 tuli lihtsalt, üle kraavide hüpates.
Kui teevalik punkti 57 (siin vahetas Eva teist korda plaasterid) oli veel enam-vähem, siis teekond punkti 46 oli katastroof, jah, nii see oli. Sattusime täiesti keset tuulemurdu, kus suured puud olid 3-4 kihis teineteise otsa langenud, nojah, ei suutnud kainet mõistust säilitada ja lasime nö näpu kaardilt ära ja selle tulemusel olime kuskil, kus kraavid ei jooksnud nii nagu vaja ja kõik oli valesti. Korraks käis isegi mõte läbi, et jätame selle punkti, aga lõpuks jõudsime lagendikule ja kui selle lagendiku vastasservas on kraav, siis oleme kaardil tagasi. Oli kraav ja oli ka loha...
Olime tagasi kaardil, kaotust siin oli vähemalt 25 minutit. Nüüd tuli ainult tempot hoida, sest tundus, et tuleb palju punkte ära jätta, et aega jõuda. Punktis 46 kohtasime Ivarit ja Rauli, aga nagu juba ütlesin - tempo.

Nüüd jäi edasi ainult 47-37-28-56 ja finiš, plaanisime ka 48 võtta, aga see jäi sinna nö meie katastroofipiirkonda. Punkti 47 otsides kaldusime liiga põhja, aga edasi läbi metsa teele välja ja edasi.

Krt, mis värk, Ivar ja Raul olid meist ette saanud, nad pidid 46ndast kõva tempoga tulema. OK, saime nad kätte ja vajutasime koos edsi. Minnes punkti 28, keerasime liiga vara ära ja pidime läbi kõrge rohu jooksma, siin tundsin esimest korda krampe, tempo, tegime enne 56ndasse minekut viimased geelid, see aitas. Punktile lähenesime pikki profiili, oli suhteliselt hea minna, edasi tuli ainult takka anda. Suht ruttu sai selgeks, et jõuame siiski aega.

Kokkuvõtteks tuli meie senine parim tulemus: üldarvestuses koht 100, MN40 koht 9 - pole paha:)

Läbitud teepikkuseks tuli 41,4 km ja punkte saime 83.

Ametlik tulemus ka.

Suht õnnestunud päevale pani meeldiva punkti saun Jaagu juures, mis turgutas keha ja hinge, lisaks veel hea seltskond ka.

Mõtteainet edasipidiseks sai palju. Kuidas edasi? Kas veel edasi areneda või lasta niimoodi edasi? Samas tundub, et tahtmist on. Tuleks mingi mõtestatud treening sisse viia, planeerimisega peaks juba eelmine õhtu või veel varem alustama jpm.

Põnevad valikud ootavad meid ees.

Rogaini EM Lätis 2011

Selle aasta rogaini EM toimus, 23.07-24.07.11 Lätis, Rauna lähistel, ainult 320 kilomeetri kaugusel ja patt oleks sinna mitte minna. Ainuke asi, mis veidi kõhklema pani oli, et meil puudus 24 tunni rogaini kogemus.

Plaanisime kohale sõita reede õhtuks ja kohapeal telgis ööbida. Jaak ühines ka meiega, sest tema ülejäänud kaaslased kavatsesid kohale tulla hommikuks.

Kohale jõudsime ilusasti. Kuna õhtuks ja ööks lubas vihma, siis panime kiiresti telgid üles.

Kaheksa paiku jagasid organisaatorid võistluse, kaardi, legendi jms kohta infot, rõhutati, et viled peavad kindlasti olemas olema, muidu starti ei saa.

Venekeelt rääkivad võistlejad nõudsid venekeelseid legende, no korraldajad lubasid vaadata, mis teha annab. Ahjaa, käisime Jaaguga ka metsas nö demorajal, otsisime üles ühe punkti, mis asus parajas padrikus, tundus, et selline võsa ootab meid rogaini ajal mitmel pool ees. Käisime söömas - ostsime okroškat (keefiri külm supp) ja saiakesi ning oligi aeg magama minna. Sättisin äratuse kella kaheksaks.

Kell seitse panid korraldajad muusika mängima ja oligi äratus. Põhimõtteliselt oli meil aega kella 09.30ni, siis pidime kaardid kätte saama. Egas midagi, tasapisi ärkasime, sõime putru, Jaak virutas topeltportsu sisse. Vahepeal saime ka nö imelise kotikese kätte, kus olid sees numbrid, legendid, joogipunktid, T-särgid ja rogainist osavõttu kinnitavad tunnistused. Panime ennast riidesse, täitsin kotid veega ja saimegi kaardid kätte.

Kuna meie eesmärk oli rogain võimalikult valutult läbi teha, siis planeerisime sisse ka une, kuskil 5 tundi. Miinimumeesmärgiks oli ka, et mitte jääda viimaseks klassis XV24. Esimene pilk kaardile ja selge oli, et teeme kõigepealt allpool või siis keskel ringi, siis magame ja hommikul teeme teise ringi ülevalpool. Kandsime peale kõik joogipunktid ja saimegi planeerimisega alustada. Saime suhteliselt ruttu omadega valmis. Maksimum teepikkus tuli kuskil 70 kilomeetri ligidale, rohkemaks arvasime, et ei ole võimelised. Jätsime sisse ka lühendamise variandid ja proovisime võimalikult suurte numbritega punkte sisse võtta.

Planeerisime järgnevalt: 25-69-38-53-95-65-74-64-99-86-70-94-37-89-92-80-100-97-67-68-28-51-55-24, edasi tuli puhkus võistluskeskuses ja siis: 40-34-66-58-79-54-59-56-36-81-49-43.

Pakkisime kotid, kummalgi 2 liitrit vett, 2 energiabatooni, võileivad vorsti ja kurgiga, geelid, glükoosi ja Sleha, osa varustus jäi telki, sest plaanisime sealt öössel läbi minna. Glükoosiga oli hea kogemus Kõrvemaalt, Sleha oli meil esimest korda kaasas. Eriti hoolikalt tegelesime jalgadega, juba eelmisel õhtul kreemitasime korralikult sisse ja hommikul veel kord lisaks. Eva pani ka probleemsetele kohtadele plaastrid ja olimegi valmis. Läksime stardialasse ja lasime korraldajatel endale paelad ja SI pulgad külge panna ja jäime starti ootama.

Starti nagu ei olnudki, kõik hakkasid ühel hetkel nö nelja tuule poole liikuma.

foto: Guna Berzina

Me alustasime vaikselt, 24 ja 69 oli nagu rahvamatk, edasi saime juba omas tempos liikuda, allamäge ja tasasel maal kerge sörgiga, ülesmäge ja keerulisel maastikul kõndides ja turnides. Enne punkti 53 oli ka kogunemine, aga sealt edasi 95ndasse minekul olime alguses omapäi, alles punkti ligidal oli jälle rahvas koos. Nägime ka Tõnu ja Allanit, kes meist kohe ka ees ära läksid.

Esimene mulje võistlusmaastikust oli demorajalt ja see ei tõotanud midagi ilusat ja nii see ka looduses oligi. Nagu erinevates blogideski kirjas, tuli mulle esimene iseloomustav sõna – kloaak. Seetõttu otsustasime millegipärast punkti 65 välja jätta.

74 ja 64 tulid lihtsalt. Vahelduva eduga liikusime koos eestlastega, võistkond „Maru Old“.

Edasi tuli punkt 99, kaardi järgi tundus, et see saab keeruline olema, aga reaalsuses saime selle ilusasti kätte. Järgmine oli 86, kuhu minnes oli kõigepealt vana raiesmik ja siis erinevate tiheduse, takistustega võsa, lisaks sattusime ka otsapidi võsalõikajaga lõigatud võsale, „miiniväli“. Kõige selle tulemusena ei suutnud ennast enam kaardil paika panna, ekslesime veidi, aga lõpuks leidsime siiski ühe sihi. Üldse oli selles piirkonnas, kaardil olevatele sihtidele, lisaks veel sihte juurde raiutud. Läksime mööda sihti ida suunas ja keerasime lõunasse ja jõudsime teele, selge, olime liiga vara ära pööranud. Nüüd tuli ennast kuskil 300 meetrit läbi põõsaste pressida, vähemalt oli nüüd teada asukoht. Saime lõpuks selle punkti käte, aga aega kulus selleks 55 minutit, liiga palju.

Järgmine oli punkt 70, mööda teid ja enne punkti oli joogipunkt. Joogipunktis võtsime aja pooleks tunniks maha, võtsime jalad lahti ja sõime võileivad. Eva pani uued plaastrid ja mina vahetasin sokid. Otseselt sokke vahetada põhjust polnud, aga igaks juhuks vahetasin.

Järgmine oli 94, kahtlane punkt kraavide ristis ja valgel alal. Eelnevalt olime kogenud, et kaardil valge ala oli tavaliselt paras risu. Otsustasime, et läheneme punktile lõuna poolt. Teel punkti jõudsime järgi HP Sport teamile ja suundusime sinna koos, teepeal lisandus veel üks eesti naiskond. Üldiselt saime punkti vaevata kätte, võibolla oleks ratsionaalsem otse 70st alla tulla, aga siis oleks pidanud ületama suhteliselt laia ja sügava kraavi. Edasi läksime üksi.

Punktist 37 oli päris kena vaade ja minnes punkti 89 oli ka ilus vaade, need olidki ainukesed meeldivad asjad sellel võistlusel.

Vastavalt kaardi infole tõotas 89-92 tulla vaevaline ja seetõttu olin palju hoolikam, kui eelnevalt punkti 86 minnes. Algul läksime mööda teed, aga siis läks tee kaheks ja ei saanud aru, kumb teeots siis kaardil on, valisin parema tee. Laskusime allapoole päris soo piirile ning hoidsime kõrgust ja suunda. Vahepeal sattusime ka vanale sihile ja läksime mööda seda niikaua kui saime. Lohasid oli palju, osad kattusid meie suunaga, osa mitte. Vahepeal ajasime ise rada sisse. Müttasime võsas päris palju ja kui esimesele lagendikule, künka otsas, jõudsime, siis arvasin, et oleme lagendikul, kus peaks punkt olema, liikusime kuskil 50-80 meetrit tagasi ja alles siis sain aru, et tuleb veel edasi minna. Lõpuks saime ka punki, üldiselt vaevata, kätte. Vaadates kaarti, siis tundus, et punkti 80 minek on veel hullem võpsik ja sealt punkti 100 sama, siis otsustasime, et jätame 80ne välja ja murrame ennast teele ja lähme mööda teid punkti 100, see lihtsalt tuli ära võtta. Teele minek oli päris põrgu, alguses oli ilus, aga edasi oli – kloaak.

Punkti 100 saime minuarust ilusasti kätte, oli küll palju risu, aga mitte niipalju kui ootasime, ajaliselt võttis see kaua aega, aga päris palju aega jäi teekonnale minnes punktist 92 lõunasse teele. Ajasime juttu ka punkti mineva tee äärde jääva majapidamise inimestega. Üldse oli mulle päris masendav näha erinevaid taluhoonete varemeid ja mitte lihtsalt varemeid vaid päris kapitaalsete ehitiste varemed. Võis vaid oletada, mis siin enne 1940ndat aastat oli ja milline oleks võinud siin olla maastik, kui komud poleks...

Olin Jaagult kuulnud, et Sleha on hää vahend, kui väsimus käes. Võtsime nüüd mõlemad nö topkatäie ja lõi olemise selgeks, väsimus oli nagu käega pühitud, oleks võinud isegi varem sisse võtta.

Punktis 97 saime jälle kokku Maru Oldiga, nemad läksid 100ndasse, meie edasi punkti 67.

67-50 tegin kolm apsu. Kõigepealt panin lihtsalt vales suunas punktist minema, liigsed 300-400 meetrit, siis ei märganud millal tee, põhjuseks oli pealiskaudne kaardilugemine, lagendikult metsa keeras ja seetõttu kõndisime kuskil 200-300 meetrit edasi-tagasi lisaks, kolmandaks oleks võinud punkti 50 läheneda üle lagendiku, aga kuna pimenes juba kiiresti, siis arvasin, et läheneme lõunast mööda teed ja viimase osa, liigume pikki kraavi. Kraave, kaardil märkimata, oli seal palju ja õige kraavini me ei jõudnudki. Pressisime lõpuks läbi võsa, et jõuda lagendiku servas asuva kraavini, siis leidsime ka ületuskoha ja siis paremale alla kraavide risti. Kõige suurem ajakadu, 70 minutit.

24 oli otse, üle lagendiku, põhja ja edasi läksime otse võistluskeskusesse sööma. Söögiks olid makaronid ja küsisime lisaks ka suppi ning antigi. Pesime jalad puhtaks ja läksime telki magama, äratuse panin kella viieks, kell oli 00.20. Magada saime vähe, kõik oli mingis poolunes, kõrval telgis haukus iga liikumise peale koer, siis ajasid eesti poisid mõttetut loba sellest kuidas sokid haisevad. Vähemalt poisid olid mõistlikud ja suutsid meie palvel hommikuni vait olla.

Kell viis ärgates ei olnud aimu palju magada saime, aga ajasin julmalt Eva üles, riided selga, kott vett täis, jalad sisse kreemitatud, plaasterdatud ja minema. Sööklast võtsime ka sooja tee. Nägime ka Tõnu ja Allanit, kes lõpetasid, sest jalad olid villis. Kui ma õigesti mäletan, siis tõusid samal ajal ka Helis ja Heiki.

40sse minek oli pikk, aga sobiv ärkamiseks. Enne 34 oli kraav, kus soome proua kahtles, kas ületada või mitte, me ei peatunud ja vedasime ka selle proua oma otsusekindlusega kaasa.

66, jälle vare. 58ndasse minnes marssisime liigsed 200 meetrit, sest ei lugenud korralikult legendi. Arvasin, et tegu on kõrgepingeliiniga, aga tegelikult oli torujuhe, mis maa-alla peidetud, seepärast jalutasime õigest kohast mööda.

Eva andis teada, et tal hakkasid puusad ja reie välisküljed valutama. Mulle tundus, et me suurt ringi teha ei jõua. Tegime uue plaani: 42-81-36-26-43.

Tundus, et põhjapool oli maastik ilusam, lisaks ei olnud ka päikest vaid pilved ja mingil hetkel hakkas ka uduvihma sadama, just see mida vaja, 42 oli selline kodune punkt. Enne punkti 81 saime Ivari, Rauli ja Rauliga kokku, paar sõna ja panime aga edasi. Eva näkku vaadates polnud vaja küsidagi, et kuidas läheb, see oli näost näha...

36 ja 26, mulle kergelt, Eval...

43, siit oli veel võimalus, et lähme edasi 49-22-23, aga Eva ei suutnud siin "kainelt" kaasa mõelda ja võtsime ainult 23 ja siis finiš.

Kokkuvõtteks võime öelda, et miinimumeesmärgi täitsime, ei olnud viimased. Samas jäi kripeldama see, et oleks saanud lisaks veel vähemalt 10-15 punkti, aega selleks oli. Õppisime seda, et 24 tunnisel võistlusel ei peaks vahepeal magama, sest sa lihtsalt ei saa seda teha, lisaks välistele segajatele on ka pulss kõrge ja see lihtsalt ei lase uinuda. Minu 4,5 tunnise magamisürituse keskmine pulss oli 92. Ratsionaalsem on võistelda ühtlase tempoga kõik 24 tundi. Meil olid kaasas ka valuvaigistid, aga millegipärast ei tulnud selle peale, et neid ka kasutada. Teisel päeval oleks neist palju abi olnud. Nojah, lisaks veel hea planeerimine ja tähelepanelik kaardilugemine, nojah jooksutrenni võiks ikka ka teha.

Teekonna pikkuseks, RouteGadgeti, järgi saime 70 kilomeetrit, aga mõõdan selle igaks juhuks veel üle, mulle tundub, et tuleb vähem.

Eestlased tegid poodiumil puhta töö, esimesed neli võistkonda, üldarvestuses, olid eesti võistkonnad. Vennad Eensaared tegid väga hea võistluse, võitsid veenva ülekaaluga. Gäng üldarvestuses 13ndad, Tõnust ja Allanist saime ka punktiga ettepoole, olime üldarvestuses 197ndal kohal (kokku 164 punkti), klassis XV24 37ndal ja XO24 71ndal kohal. Ahjaa, oleme vist ka parim Keila võistkond:D

Arvata võib, et proovime ka järgmisel aastal Leedus osaleda.

Tulemused

Meie tehtud pildid

Meie teekond

PS. Vilet ei küsinud meilt keegi näha.

Kõrvemaa rogain 2011

Traditsiooniline Orioni rogin toimus sel aastal Kõrvemaa põhjaosas, stardi ja finišiga Kembal. Kuna järgmisel nädalavahetuseks olime ennast rogaini EMile kirja pannud, siis oli osalemine justkui treeninguks enne 24 tunni rogaini.

Kohale jõudsime õigeaegselt ja juhatati ka lahkelt parklasse, vahetasime riided ja läksime kohe ka kaardi järgi. Selgus, aga tõsiasi, et kaart asub umbes kilomeetri kaugusel. Eelneva kogemuse põhjal pidasime oluliseks planeerimist, aga see edasi-tagasi liikumine võttis seekord üsna palju väärtuslikku planeerimise aega ära, mis ka meile „valusalt“ mõju avaldas.

Esimene pilk kaardile ja oli kohe selge, et selliste punktide asetusega tuleb teha väga hea planeering. Eva arvas, et paneme otse alla ja siis tagasi läänest, üle raba, üles või siis, keskelt ka üles tagasi. Ei meeldinud mulle see variant. Tegime siis kaks planeeringut, mina arvasin, et läbi idaosa ja alumise ja ka lääneosa läbimist ja keskelt üles tagasi on ratsionaalsem. Lõime punktid kokku ja „minu ring“ tuligi ratsionaalsem.

Nüüd oli üldpilt liikumise osas selge, aga ei jõudnud nö üle kontrollida, sest kohe anti ka start, aga me polnud veel stardi poole liikuma hakanudki. Nii, et startisime kuskil 5 min hiljem.

Varustuseks oli mõlemail 2 liitrit vett, batoone ja geeli ka, planeerisime sisse ka joogipunktid.

Esialgne rada sai selline: 20-32-42-21-45-33-23-57-34-26-35-44-49-36-48-37-51-43-29-46-38-47-25-41-39-27 ja kui jõuab, siis veel ka 31, 30, 50...

Alustasime rahulikult ja esimesed punktid tulid ilusasti. Punkti 33 minnes oli valida, kas otse või ringiga mööda teed, läksime otse, aga see ei olnud hea valik, sest vahepeal oli päris tihe kuuse ja muude taimede võsa, millest tuli ennast lausa läbi pressida, aga kohale me jõudsime ja ülevalt poolt me rohkem alguses ei planeerinudki. Edasi läksime itta ja nö allapoole.

Punkti 57 minnes oli jälle valik, kas otse läbi Valgejõe või ringiga mööda teid? Küsisin Evalt, nalja pärast, et kas lähme otse? Eva arvas, et ikka otse ja nii me ka läksime. Jõe ääres vedas sellega, et leidsime kohe ka sobiva jõe ületamise koha, üle jõe langenud/langetatud puud, kuigi olime valmis ka läbi jõe kahlama. Igatahes üle puude minnes nägime 10 meetrit ülesvoolu kolmest seltskonda, kellest üks oli kaelani vees, jõge läbimas. Otseminekust tuli hea võit, olime punkti juba ammu võtnud, kui eelnevalt meist möödunud võistkonnad meile vastu tulid. Hea tunne oli:D

Edasi tulid suhteliselt pikad teede etapid, kus jooks vaheldus kõnniga. Püsisime planeeritus. Sõime tasapisi kahe tunni tagant, geelid jätsime lõpu poole. Kuskil vahepeal panime Evale plaastrid peale, sest õrnalt hakkasid jalad tuld andma.

Kuni punktini 51 sujus suhteliselt valutult, edasi hakkas Eval juba esimesi väsimuse märke näha olema ja ega ma isegi enam värske polnud, sest jooksime päris palju.

Peale punkti 43 tegime vea, mis sai sisse tehtud planeerimise ajal, kui aega nappis ja keskendusime joogipunktile. Tagantjärgi oleks pidanud minema 43-54-46, meie läksime 43-29-46, täiesti mõttetu valik. Tegime suure haagi ja saime ainult kaks punkti.

Paukjärve vaatetorni punktis oli Eval toss päris väljas, rabapealne punkt 41 tuli talle vaevaliselt, otsustasime punkti 39 välja jätta ja finišisse minna läbi punkti 27.

Kokkuvõtteks võib öelda, et planeeringu osas on veel piisavalt arenguruumi. Punktid, mida võtsime, olid õiges kohas.

Kokku läbisime 40 kilomeetrit ja punkte saime 81. Oma klassis olime neljandad viie osaleja hulgas, aga kõrgemale poleks ka võimalik tõusta, sest ettepoole jäid suurte kogemustega võistkonnad.

Teekond ka: