Selle aasta TAOKi rogain toimus järjekordselt põhjarannikul, võistluskeskusega Karepa noortelaagris.
Olen selles laagris käinud siis, kui seal oli veel pioneerilaager, võis olla kuskil 70ndate alguses.
Kaardid käes, asusime kohe planeerimisega pihta. Otseselt ei olnud meil eesmärk sõnastatud, aga soovisime hetkeolukorras parimat võimalikku lahendust. See tähendas, et reaalseks teepikkuseks planeerisime julgemalt kui eelnevatel kordadel, 40 kilomeetrit.
 |
| Meie läbitud teekond |
Otsustasime, et teeme ringi vastupidi kellaosuti liikumisele, kõigepealt läände, siis lõunasse ja siis itta ja seal vaatame, palju punkte võtta jõuame.
Alustasime tagasihoidlikult: 20-21-40, kiire kõnd ja kerge sörk.
Järgmiseks läbisime 30-50-41. Millest 30-50 oli suhteliselt lihtne läbida, aga 50-40 läksime pikki profiili, aga ratsionaalsem oleks olnud minna/joosta mööda teed, mis jäi lõunapoole. Veelgi ratsionaalsem oleks olnud 31-50-41.
Edasi 22-32-25-33, siin oli lihtsalt läbimise vaev.
43-54-35, alguses kandusime liiga kagusse ja tegime punkti 43 minnes väikese haagi, aga minna oli hea. Järgmine oli joogipunkt, jõime, sõime ja siis edasi, hilisemad patustajad nö häälgepeessina ees suunda kuulutamas.
Edasi tuli 44-55-56. Ühe variandina oleks saanud ka otse 35-55 minna, oleks suht pika ringi ja punkti 44 ära jätnud ning võib-olla idast samaväärse punkti väiksema vaevaga noppinud.
Peale 44 tegime peatuse ja Eva vahetas jalgadel plaastrid. Minnes punkti 55 kaldusime jälle liiga palju kagusse, aga suurt haaki ei teinud. Punkti 56 minnes oli lausa rahvamatk, kaasrogainijad tulid suurte gruppidega vastu ja seetõttu ei olnud punkti raske leida.
Järgmiseks olime planeerinud 26-45-57, tundus, et võime ajaga jänni jääda ja jätsime punkti 26 välja ja läksime 45-57-46. 45 tuli lihtsalt, üle kraavide hüpates.
Kui teevalik punkti 57 (siin vahetas Eva teist korda plaasterid) oli veel enam-vähem, siis teekond punkti 46 oli katastroof, jah, nii see oli. Sattusime täiesti keset tuulemurdu, kus suured puud olid 3-4 kihis teineteise otsa langenud, nojah, ei suutnud kainet mõistust säilitada ja lasime nö näpu kaardilt ära ja selle tulemusel olime kuskil, kus kraavid ei jooksnud nii nagu vaja ja kõik oli valesti. Korraks käis isegi mõte läbi, et jätame selle punkti, aga lõpuks jõudsime lagendikule ja kui selle lagendiku vastasservas on kraav, siis oleme kaardil tagasi. Oli kraav ja oli ka loha...
Olime tagasi kaardil, kaotust siin oli vähemalt 25 minutit. Nüüd tuli ainult tempot hoida, sest tundus, et tuleb palju punkte ära jätta, et aega jõuda. Punktis 46 kohtasime Ivarit ja Rauli, aga nagu juba ütlesin - tempo.
Nüüd jäi edasi ainult 47-37-28-56 ja finiš, plaanisime ka 48 võtta, aga see jäi sinna nö meie katastroofipiirkonda. Punkti 47 otsides kaldusime liiga põhja, aga edasi läbi metsa teele välja ja edasi.
Krt, mis värk, Ivar ja Raul olid meist ette saanud, nad pidid 46ndast kõva tempoga tulema. OK, saime nad kätte ja vajutasime koos edsi. Minnes punkti 28, keerasime liiga vara ära ja pidime läbi kõrge rohu jooksma, siin tundsin esimest korda krampe, tempo, tegime enne 56ndasse minekut viimased geelid, see aitas. Punktile lähenesime pikki profiili, oli suhteliselt hea minna, edasi tuli ainult takka anda. Suht ruttu sai selgeks, et jõuame siiski aega.
Kokkuvõtteks tuli meie senine parim tulemus: üldarvestuses koht 100, MN40 koht 9 - pole paha:)
Läbitud teepikkuseks tuli 41,4 km ja punkte saime 83.
Ametlik
tulemus ka.
Suht õnnestunud päevale pani meeldiva punkti saun Jaagu juures, mis turgutas keha ja hinge, lisaks veel hea seltskond ka.
Mõtteainet edasipidiseks sai palju. Kuidas edasi? Kas veel edasi areneda või lasta niimoodi edasi? Samas tundub, et tahtmist on. Tuleks mingi mõtestatud treening sisse viia, planeerimisega peaks juba eelmine õhtu või veel varem alustama jpm.
Põnevad valikud ootavad meid ees.
