Parem hilja kui mitte kunagi :)
Rogaini MMi Tšehhis ühildasime perepuhkusega. Tšehhimaale jõudsime juba nädal varem. Võtsime kõrgeima tipu, Sneška (1600 m), olime mõned päevad Prahas ja siis kolisime üle Karlovy Varysse.
Stardile eelneval päeval käisime ka kohapeal elu-oluga tutvumas ja mõõtsime stardihommikuks teekonna ja lobisesime Ivari ja Rauliga veidi. Me üldse ei kadestanud neid, kes telkidega jäid suht kobeda vihmavalingu kätte.
Hommikul panime ennast hotellis valmis, jätsime lastele juhised ja kohale jõudsime nagu eelnevalt planeerisime.
Hommik oli uduniiske ja veidi jahe. Planeerimine kaua aega ei võtnud. Olime ootusärevad, sest maastik oli väga mitmekülgne ja paljude tõuside ja langustega, millest paljud neist ka päris järsud. Meie planeering jäi Tšehhimaa piiridesse, sest Saksa poolel oli palju metsasihte ja arvasime, et need ei pruugi sugugi kergelt läbitavad olla. Sakslaste "ordnung" oli siiski ka metsa all.
80 seisime minutit kümme järjekorras, et märget kirja saada. SI jaam (ainult üks) käis käest kätte, suht absurdne otsus korraldajate poolt, see oli ju etteaimatav, et sinna lähevad suured hordid. Statistikas näha, et seda punkti võeti kõige rohkem, 304 korda (enamus esimese tunni jooksul).
 |
| Järjekord punktis 80 |
66 harjusime veel kaardiga, tegime väikses kõrvalepõike, aga edasi läks kenasti. Saime ka Gängiga kokku. Tasapisi harjusime maastikuga ja saime kätte ka sobiva rütmi.
Väiksema apsu tegime sisse, kui ei märganud teeotsa, liikudes punktist 95 punkti 45, aga üldiselt kõik sujus, ikka üles ja alla, üles ja alla.
Suurema silmuse tegime enne punkti 83, kus läksime lohakaks ja arvasime, et punktid peaksid olema just seal, kuhu meie kulgeme. Punkt 83 ka ennast lihtsalt ei näidanud, pidime enne väikse kõrvalpõike tegema. Punkti 64 piirkonnas oli koos mitu eesti võistkonda, aga läksime seal erinevaid teid pidi edasi, meie valisime teevariandi, ülejäänud kadusid võssa:)
Siin tegime ka esimesed muudatused, nägime, et olime liikunud aeglasemalt, kui esialgu planeerisime. Välja jäid 84 ja 63.
Edasi jätkusid pikad teetapid, üldiselt oli veidi laugem. Peale punkti 56 läks juba hämaraks ja otsisime lambid välja. Minek punkti 90 ei olnud väga lihtne, suuremaid orientiire ei olnud ja pimedas oli ka olemasolevaid päris raske märgata. Otsisime tee vasakust äärest kraave ja püüdsime nende üle ka arvestust pidada. Öö oli täiesti pime, ei ühtegi tähte või kuud. Igatahes leidsime punkti suhteliselt hästi, see oli hea, et esialgu natuke mööda läksime, sest otse minnes oli päris tihe noorte kuuskede tukk ja teelt otse punkti minnes oleks sealt läbiminek üsna problemaatiline olnud.
Enne punkti 49 korrastasime jalgu (vahetasime plaastreid), siis kohtasime Eduardi ja Marjet, edasi oli tõus, millel ei tundunud lõppu olevat.
Enne punkti 53 kukkusin kuidagi kändude vahel nii õnnetult, et murdsin SI pulga ja tükk aega läks, enne, kui leidsin (kiibi osa) ta kõrgest rohust üles, vedas, et üldse üles leidsin.
Edasi tuli 44. Selle leidmisega läks kahjuks ka väga palju aega. Lähenesime punkti väga täpselt, aga lasime punkti juures eksitada ennast mitme vene võistkonna poolt, kes hõigeldes, igale poole valgustades, kaootiliselt liikudes edasi-tagasi tõmblesid ja meie kah. Läks natuke aega, kui suutsime siiski adekvaatselt olukorda hinnata ja peaaegu, et peidetud (öistes tingimustes) punkti üles leida.
 |
| Juuresoleval pildil võtab Gäng seda punkti päeval. |
Edasi ootas meid võistluskeskus, mis tundus juba siinsamas, aga jäi veel niiii kaugele. Igatahes mõni meist, täidetud makaronidega, langes nii viieks tunniks täielikku tühjusesse.
Hommikul oli elu jälle ilus. Punktid tulid ilusasti kätte, mõtted olid aga juba eemal, nimelt Karlovy Varys. Seetõttu ei jälginud me väga täpselt ka enam kaarti ja ei arvestanud ka meie võimalustega. Oleksime võinud lõpu lahendada 40-54-71-43, aga märkasime seda võimalust alles siis kui olime lähenemas mäele, mille otsas asus punkt 43. Tagasi ka ei soovinud enam minna, kuigi ajaliselt oleksime vast võinud punnitada, protokollis oleksime tõusnud ligi nelikümmend kohta. Aga see on oleks.
Peale lõpetamist kaua ei jokutanud, kiiresti hotelli, siis sõtsime kohe edasi mingile minilooduskaitsealale, kus olid mini kuumaveeallikad ja väga mini muda allikad, siis ekselsime seal veidi veel ja siis tagasi Karlovy Varysse. Õhtu veetsime Gängiga saunas/veekeskuses, kus toimus sisukas ja emotsionaalne vestlus kohalikega teemal venelased ja maailm.
Ees ootas meid veel nädal Tšehhis ja Slovakkias. Pildigalerii ka.
Lõikasin kaardi väiksemaks. Oranz on esimese päeva teekond valges, punane pimedas, Teine päev sai träkitud ja on seetõttu päris realistlik. Kahjuks õnnestus esimese päeva träkk ära kustutada.
Kilomeetreid kokku: esimene päev 58, teine päev 19. Teise päeva tõuse tuli 1500 meetrit, esimesel - ei oska kohe arvata.
