Keila O-ÖÖ pani mind meenutama, kas ma Keila metsas olen üldse kaardiga jooksnud? See oli väga ammu, kui KPdes tuli kaardile värvilise pliiatsiga KP võtmine märkida, arvatavasti seitsmekümnendate esimene pool.
Registreerisin kolmeliikmelise võistkonna, aga lõpuks olime ikkagi Evaga kahekesi. Kuna meil mõlemil puudus öise orienteerumise kogemus, siis seadsime eesmärgiks kogeda öist orienteerumist ja läbida rada kontrollaja sees ja niipalju punkte võtta kui saame, arvestades, et järgmine päev on tööpäev.
Muidugi jäime vähe hiljapeale ja seetõttu tegime planeeringu nö jooksupealt, aga arvestasime, et endise tankipolgu ala jätame lõppu.
49-34-37-40 tulid kerge vaevaga, 38 oli paras lumes sumpamine ja seetõttu jätsime 42 välja, sest arvasime, et ei jõua lõpus aega, kuigi ajaliselt oleksime jõudnud ka selle punkti võtta. Edasi olid pikad jooksu otsad, 47 punkti võtsime lohakalt, jooksime veidi mööda. Nüüd tagasi üles 41 ja siis 45. See oli raske etapp ja oleks pidanud otse 41st 45 peale minema, aga meie otsisime nö siledat teed.
Edasi oli lihtne, ainult jooksmise, õigemini sörkimise, vaev 44-39-50-32. 31 oli jälle lumes sumpamine ja edasi jälle nö sile maa.
46. punktis pandi vanainimesed veel ka ronima. Nojah, oligi läbi. Ja läbi olime ka meie, parajalt.
Tänud korraldajatele.
Linnulennult oli teepikkus natuke alla 9 kilomeetri, reallselt läbisime umbes 12-12,5 kilomeetrit ja aeg oli 2.49.
Tõnu ütles, et võtsid sel aastal järjekordselt esimese koha ja ajaga 2.10 kanti.
Eduardi pildigalerii.
