Selle aasta rogaini EM toimus, 23.07-24.07.11 Lätis, Rauna lähistel, ainult 320 kilomeetri kaugusel ja patt oleks sinna mitte minna. Ainuke asi, mis veidi kõhklema pani oli, et meil puudus 24 tunni rogaini kogemus.
Plaanisime kohale sõita reede õhtuks ja kohapeal telgis ööbida. Jaak ühines ka meiega, sest tema ülejäänud kaaslased kavatsesid kohale tulla hommikuks.
Kohale jõudsime ilusasti. Kuna õhtuks ja ööks lubas vihma, siis panime kiiresti telgid üles.
Kaheksa paiku jagasid organisaatorid võistluse, kaardi, legendi jms kohta infot, rõhutati, et viled peavad kindlasti olemas olema, muidu starti ei saa.
Venekeelt rääkivad võistlejad nõudsid venekeelseid legende, no korraldajad lubasid vaadata, mis teha annab. Ahjaa, käisime Jaaguga ka metsas nö demorajal, otsisime üles ühe punkti, mis asus parajas padrikus, tundus, et selline võsa ootab meid rogaini ajal mitmel pool ees. Käisime söömas - ostsime okroškat (keefiri külm supp) ja saiakesi ning oligi aeg magama minna. Sättisin äratuse kella kaheksaks.
Kell seitse panid korraldajad muusika mängima ja oligi äratus. Põhimõtteliselt oli meil aega kella 09.30ni, siis pidime kaardid kätte saama. Egas midagi, tasapisi ärkasime, sõime putru, Jaak virutas topeltportsu sisse. Vahepeal saime ka nö imelise kotikese kätte, kus olid sees numbrid, legendid, joogipunktid, T-särgid ja rogainist osavõttu kinnitavad tunnistused. Panime ennast riidesse, täitsin kotid veega ja saimegi kaardid kätte.
Kuna meie eesmärk oli rogain võimalikult valutult läbi teha, siis planeerisime sisse ka une, kuskil 5 tundi. Miinimumeesmärgiks oli ka, et mitte jääda viimaseks klassis XV24. Esimene pilk kaardile ja selge oli, et teeme kõigepealt allpool või siis keskel ringi, siis magame ja hommikul teeme teise ringi ülevalpool. Kandsime peale kõik joogipunktid ja saimegi planeerimisega alustada. Saime suhteliselt ruttu omadega valmis. Maksimum teepikkus tuli kuskil 70 kilomeetri ligidale, rohkemaks arvasime, et ei ole võimelised. Jätsime sisse ka lühendamise variandid ja proovisime võimalikult suurte numbritega punkte sisse võtta.
Planeerisime järgnevalt: 25-69-38-53-95-65-74-64-99-86-70-94-37-89-92-80-100-97-67-68-28-51-55-24, edasi tuli puhkus võistluskeskuses ja siis: 40-34-66-58-79-54-59-56-36-81-49-43.
Pakkisime kotid, kummalgi 2 liitrit vett, 2 energiabatooni, võileivad vorsti ja kurgiga, geelid, glükoosi ja Sleha, osa varustus jäi telki, sest plaanisime sealt öössel läbi minna. Glükoosiga oli hea kogemus Kõrvemaalt, Sleha oli meil esimest korda kaasas. Eriti hoolikalt tegelesime jalgadega, juba eelmisel õhtul kreemitasime korralikult sisse ja hommikul veel kord lisaks. Eva pani ka probleemsetele kohtadele plaastrid ja olimegi valmis. Läksime stardialasse ja lasime korraldajatel endale paelad ja SI pulgad külge panna ja jäime starti ootama.
Starti nagu ei olnudki, kõik hakkasid ühel hetkel nö nelja tuule poole liikuma.
 |
| foto: Guna Berzina |
Me alustasime vaikselt, 24 ja 69 oli nagu rahvamatk, edasi saime juba omas tempos liikuda, allamäge ja tasasel maal kerge sörgiga, ülesmäge ja keerulisel maastikul kõndides ja turnides. Enne punkti 53 oli ka kogunemine, aga sealt edasi 95ndasse minekul olime alguses omapäi, alles punkti ligidal oli jälle rahvas koos. Nägime ka Tõnu ja Allanit, kes meist kohe ka ees ära läksid.
Esimene mulje võistlusmaastikust oli demorajalt ja see ei tõotanud midagi ilusat ja nii see ka looduses oligi. Nagu erinevates blogideski kirjas, tuli mulle esimene iseloomustav sõna – kloaak. Seetõttu otsustasime millegipärast punkti 65 välja jätta.
74 ja 64 tulid lihtsalt. Vahelduva eduga liikusime koos eestlastega, võistkond „Maru Old“.
Edasi tuli punkt 99, kaardi järgi tundus, et see saab keeruline olema, aga reaalsuses saime selle ilusasti kätte. Järgmine oli 86, kuhu minnes oli kõigepealt vana raiesmik ja siis erinevate tiheduse, takistustega võsa, lisaks sattusime ka otsapidi võsalõikajaga lõigatud võsale, „miiniväli“. Kõige selle tulemusena ei suutnud ennast enam kaardil paika panna, ekslesime veidi, aga lõpuks leidsime siiski ühe sihi. Üldse oli selles piirkonnas, kaardil olevatele sihtidele, lisaks veel sihte juurde raiutud. Läksime mööda sihti ida suunas ja keerasime lõunasse ja jõudsime teele, selge, olime liiga vara ära pööranud. Nüüd tuli ennast kuskil 300 meetrit läbi põõsaste pressida, vähemalt oli nüüd teada asukoht. Saime lõpuks selle punkti käte, aga aega kulus selleks 55 minutit, liiga palju.
Järgmine oli punkt 70, mööda teid ja enne punkti oli joogipunkt. Joogipunktis võtsime aja pooleks tunniks maha, võtsime jalad lahti ja sõime võileivad. Eva pani uued plaastrid ja mina vahetasin sokid. Otseselt sokke vahetada põhjust polnud, aga igaks juhuks vahetasin.
Järgmine oli 94, kahtlane punkt kraavide ristis ja valgel alal. Eelnevalt olime kogenud, et kaardil valge ala oli tavaliselt paras risu. Otsustasime, et läheneme punktile lõuna poolt. Teel punkti jõudsime järgi HP Sport teamile ja suundusime sinna koos, teepeal lisandus veel üks eesti naiskond. Üldiselt saime punkti vaevata kätte, võibolla oleks ratsionaalsem otse 70st alla tulla, aga siis oleks pidanud ületama suhteliselt laia ja sügava kraavi. Edasi läksime üksi.
Punktist 37 oli päris kena vaade ja minnes punkti 89 oli ka ilus vaade, need olidki ainukesed meeldivad asjad sellel võistlusel.
Vastavalt kaardi infole tõotas 89-92 tulla vaevaline ja seetõttu olin palju hoolikam, kui eelnevalt punkti 86 minnes. Algul läksime mööda teed, aga siis läks tee kaheks ja ei saanud aru, kumb teeots siis kaardil on, valisin parema tee. Laskusime allapoole päris soo piirile ning hoidsime kõrgust ja suunda. Vahepeal sattusime ka vanale sihile ja läksime mööda seda niikaua kui saime. Lohasid oli palju, osad kattusid meie suunaga, osa mitte. Vahepeal ajasime ise rada sisse. Müttasime võsas päris palju ja kui esimesele lagendikule, künka otsas, jõudsime, siis arvasin, et oleme lagendikul, kus peaks punkt olema, liikusime kuskil 50-80 meetrit tagasi ja alles siis sain aru, et tuleb veel edasi minna. Lõpuks saime ka punki, üldiselt vaevata, kätte. Vaadates kaarti, siis tundus, et punkti 80 minek on veel hullem võpsik ja sealt punkti 100 sama, siis otsustasime, et jätame 80ne välja ja murrame ennast teele ja lähme mööda teid punkti 100, see lihtsalt tuli ära võtta. Teele minek oli päris põrgu, alguses oli ilus, aga edasi oli – kloaak.
Punkti 100 saime minuarust ilusasti kätte, oli küll palju risu, aga mitte niipalju kui ootasime, ajaliselt võttis see kaua aega, aga päris palju aega jäi teekonnale minnes punktist 92 lõunasse teele. Ajasime juttu ka punkti mineva tee äärde jääva majapidamise inimestega. Üldse oli mulle päris masendav näha erinevaid taluhoonete varemeid ja mitte lihtsalt varemeid vaid päris kapitaalsete ehitiste varemed. Võis vaid oletada, mis siin enne 1940ndat aastat oli ja milline oleks võinud siin olla maastik, kui komud poleks...
Olin Jaagult kuulnud, et Sleha on hää vahend, kui väsimus käes. Võtsime nüüd mõlemad nö topkatäie ja lõi olemise selgeks, väsimus oli nagu käega pühitud, oleks võinud isegi varem sisse võtta.
Punktis 97 saime jälle kokku Maru Oldiga, nemad läksid 100ndasse, meie edasi punkti 67.
67-50 tegin kolm apsu. Kõigepealt panin lihtsalt vales suunas punktist minema, liigsed 300-400 meetrit, siis ei märganud millal tee, põhjuseks oli pealiskaudne kaardilugemine, lagendikult metsa keeras ja seetõttu kõndisime kuskil 200-300 meetrit edasi-tagasi lisaks, kolmandaks oleks võinud punkti 50 läheneda üle lagendiku, aga kuna pimenes juba kiiresti, siis arvasin, et läheneme lõunast mööda teed ja viimase osa, liigume pikki kraavi. Kraave, kaardil märkimata, oli seal palju ja õige kraavini me ei jõudnudki. Pressisime lõpuks läbi võsa, et jõuda lagendiku servas asuva kraavini, siis leidsime ka ületuskoha ja siis paremale alla kraavide risti. Kõige suurem ajakadu, 70 minutit.
24 oli otse, üle lagendiku, põhja ja edasi läksime otse võistluskeskusesse sööma. Söögiks olid makaronid ja küsisime lisaks ka suppi ning antigi. Pesime jalad puhtaks ja läksime telki magama, äratuse panin kella viieks, kell oli 00.20. Magada saime vähe, kõik oli mingis poolunes, kõrval telgis haukus iga liikumise peale koer, siis ajasid eesti poisid mõttetut loba sellest kuidas sokid haisevad. Vähemalt poisid olid mõistlikud ja suutsid meie palvel hommikuni vait olla.
Kell viis ärgates ei olnud aimu palju magada saime, aga ajasin julmalt Eva üles, riided selga, kott vett täis, jalad sisse kreemitatud, plaasterdatud ja minema. Sööklast võtsime ka sooja tee. Nägime ka Tõnu ja Allanit, kes lõpetasid, sest jalad olid villis. Kui ma õigesti mäletan, siis tõusid samal ajal ka Helis ja Heiki.
40sse minek oli pikk, aga sobiv ärkamiseks. Enne 34 oli kraav, kus soome proua kahtles, kas ületada või mitte, me ei peatunud ja vedasime ka selle proua oma otsusekindlusega kaasa.
66, jälle vare. 58ndasse minnes marssisime liigsed 200 meetrit, sest ei lugenud korralikult legendi. Arvasin, et tegu on kõrgepingeliiniga, aga tegelikult oli torujuhe, mis maa-alla peidetud, seepärast jalutasime õigest kohast mööda.
Eva andis teada, et tal hakkasid puusad ja reie välisküljed valutama. Mulle tundus, et me suurt ringi teha ei jõua. Tegime uue plaani: 42-81-36-26-43.
Tundus, et põhjapool oli maastik ilusam, lisaks ei olnud ka päikest vaid pilved ja mingil hetkel hakkas ka uduvihma sadama, just see mida vaja, 42 oli selline kodune punkt. Enne punkti 81 saime Ivari, Rauli ja Rauliga kokku, paar sõna ja panime aga edasi. Eva näkku vaadates polnud vaja küsidagi, et kuidas läheb, see oli näost näha...
36 ja 26, mulle kergelt, Eval...
43, siit oli veel võimalus, et lähme edasi 49-22-23, aga Eva ei suutnud siin "kainelt" kaasa mõelda ja võtsime ainult 23 ja siis finiš.
Kokkuvõtteks võime öelda, et miinimumeesmärgi täitsime, ei olnud viimased. Samas jäi kripeldama see, et oleks saanud lisaks veel vähemalt 10-15 punkti, aega selleks oli. Õppisime seda, et 24 tunnisel võistlusel ei peaks vahepeal magama, sest sa lihtsalt ei saa seda teha, lisaks välistele segajatele on ka pulss kõrge ja see lihtsalt ei lase uinuda. Minu 4,5 tunnise magamisürituse keskmine pulss oli 92. Ratsionaalsem on võistelda ühtlase tempoga kõik 24 tundi. Meil olid kaasas ka valuvaigistid, aga millegipärast ei tulnud selle peale, et neid ka kasutada. Teisel päeval oleks neist palju abi olnud. Nojah, lisaks veel hea planeerimine ja tähelepanelik kaardilugemine, nojah jooksutrenni võiks ikka ka teha.
Teekonna pikkuseks, RouteGadgeti, järgi saime 70 kilomeetrit, aga mõõdan selle igaks juhuks veel üle, mulle tundub, et tuleb vähem.
Eestlased tegid poodiumil puhta töö, esimesed neli võistkonda, üldarvestuses, olid eesti võistkonnad. Vennad Eensaared tegid väga hea võistluse, võitsid veenva ülekaaluga. Gäng üldarvestuses 13ndad, Tõnust ja Allanist saime ka punktiga ettepoole, olime üldarvestuses 197ndal kohal (kokku 164 punkti), klassis XV24 37ndal ja XO24 71ndal kohal. Ahjaa, oleme vist ka parim Keila võistkond:D
Arvata võib, et proovime ka järgmisel aastal Leedus osaleda.
Meie teekond
PS. Vilet ei küsinud meilt keegi näha.
