11. dets 2011

VOR teine etapp

Nii, nibin-nabin said kõik vigased oma haavad lakutud.

Eile olid kõik kuus jahti stardis, kui toimus nö Kaplinna sadama võistlus, kus Telefonica võttis oma.

Täna startisid jahid, üle 5 000 miilisele, teisele etapile Abu Dhabisse.











Abu Dhabi start oli võimas, sai juba esimese 10 minutiga olulise edu ja kasvatas seda pidevalt, peale viimast märki oli edu juba üle kabeltau.

Vahepeal oli tuult vähe ja jahid on jälle ühte punti saanud, ainult Camper on kaugemale merele läinud, ülejäänud on kuskil poole miili raaduses.

Seekord aeti jahid ümber Madagaskari, teadagi miks - piraadioht.

Igatahes pikk tee on ees ja hea, at kõik jahid jälle korras on ja loodetavasti jõuavad ka ilma kadudeta ja ühes tükis ka finišisse.

28. nov 2011

VOR esimene etapp sisuliselt läbi...

Esimesed kaks jahti Telefonica ja Camper on finišis, Croupama veel kulgeb Kaplinna poole, veel võisteldes, aga enam mitte 100% (meeskond mängib kaarte ja vaatab iPadist filme). Jäänud on veel viimased 200 miili.

Puma on keset Atlandit, Tristan da Cunchal (1 500 miili Kaplinnast), ootab laeva, millega edasi Kapplinna saaks.

Esimene etapp oli nagu kaks võistlust: pooltel purjetamine ja pooltel logistikaülesanne.

Telefonica finišeerimas

22. nov 2011

"There was no panic..."

"Paanikat polnud, kõik on terved" - võiks lühidalt kokku võtta järjekordse õnnetu juhtumi VORil.

Tänase seisuga on pooled esimesele etapile startinud jahid mängust väljas. Seekord murdis Puma masti:(

Pole masti, pole purjeid, pole käiku...

Olen isegi näinud kuidas ultrakaasaegne mast on nö peaaegu seismise pealt katki murdunud.



13. nov 2011

"Maailma lõppu"

Nädal tagasi algas järjekordne Volvo Ocean Race. Seekord osaleb ainult kuus paati: varasematest aastatest tuttavad Telefonica ja Puma ning uued Camper, Groupama, Abu Dhabi ja Sanya.

Esimesed päevad olid väga sündmusterikkad. Kõigepealt lõhkus Sanya oma kere ja tema loobus esimesest etapist, proovivad jahi võimalikult ruttu Kapplinna toimetada ja remontida. Siis murdus Abu Dhabil mast. Õnneks juhtus see suht lähedal Alicantele (stardipaigale). Kähku ots ringi ja tagasi, uus mast peale ja uuesti teisi taga ajama, lootes, et soodsate tuultega on võimalik eespoololijad kätte saada. Eile otsustasid nad siiski esimese etapi katkestada.

"Laevastik" jagunes peale Gibraltarit kaheks: Telefonica, Puma ja Camper läksid rohkem avamerele, Croupama, aga hoidis Aafrika ranniku lähedusse, kus tal alguses ka edu sai kuid ilm on muutumas oluliselt kasulikumaks neile, kes kaugele ookeanile läksid. Hetkel rühib Groupama ka ookeanile, soodsamaid tuuli otsima..

Videülevaadete jaoks on Youtubes oma kanal, klipid ei ole pikad, kuni 3 minutit.

Kel aega ja viitsimist on, siis üsna hea ülevaade (52 minutit) ümbermaailma võistluspurjetamisest täna ja ammustel aegadel. Igal juhul soovitan vaadata, saab hea ülevaate, kuidas kunagi alustati ja kuhu tänaseks välja on jõutud.

Jahid rühkimas Brasiilia ranniku poole.

10. nov 2011

Pilt vanast galeriist

Kus asub pildil olev joonistus ja mis lipuga on tegu?





Vihjeks veel üks pilt.














Lisatud: Christiania vabalinna üheksa seadust.
Ja veel nö lipulugu.



31. okt 2011

Libahundi jälg 2011 Kuusalu


Libahundist juba üle nädala möödas, proovin nüüd lühidalt meie jooksu kokku võtta.

Planeerisime ringi päriäeva ja kuni punktini 81 (~31km), edasi jäi nii nagu aeg ja ka füüsiline seis lubab.
Stardiülesande läks hästi, sest ei teadnud ainult kahte vastust ja edasise loogika järgi oletasime, et kokku võib tulla 26 punkti ja nii see ka oli.

Planeeritu lubas kasutada palju teid ja seda ka tegime, valdavalt kerge sörgiga. Tagantjärgi võiks öelda, et tegu ei  olnud orienteerumisega vaid joosuvõistlusega, vähemalt meie jaoks.

Finišisse jõudsime pool tundi enne kontrollaja lõppu, käisime saunas ja sõime ja sõitsime koju.

Eesmärki otseselt ka ei püstitanud. Kuigi võiks öelda, et olime valmis võimalikult palju joostes liikuma ja seda ka tegime. Keskmiseks kiiruseks tuli 6 km/tunnis, seni kõrgeim saavutus. TAOK Karepal  ja Kõrvemaa rogain 5,2 km/h, kevadine libahunt 4,87 km/h TAOK Taevaskoja 5,1 km/h ja TAOK Oandu 4,48 km/h.

Kokku saime 117 punkti, üldarvestuses 50. koht, HD 22.
Kevade ja sügise kokkuvõttes 19. koht ja HD 7.














Meie teekond kah, kokku tuli 33 kilomeetrit.

Oli tore laupäev, ilm oli paras. Tänud korraldajatele hästi korraldatud võistluse eest.

Veel. Tänud Jaagule, kes meid toetas innustava repliigiga:
"...no oleme homme konkurendid, sest me ka ei orienteeru ja joosta ka ei jaksa...". :D

11. okt 2011

TAOK Karepa 2011

Selle aasta TAOKi rogain toimus järjekordselt põhjarannikul, võistluskeskusega Karepa noortelaagris.
Olen selles laagris käinud siis, kui seal oli veel pioneerilaager, võis olla kuskil 70ndate alguses.

Kaardid käes, asusime kohe planeerimisega pihta. Otseselt ei olnud meil eesmärk sõnastatud, aga soovisime hetkeolukorras parimat võimalikku lahendust. See tähendas, et reaalseks teepikkuseks planeerisime julgemalt kui eelnevatel kordadel, 40 kilomeetrit.

Meie läbitud teekond










Otsustasime, et teeme ringi vastupidi kellaosuti liikumisele, kõigepealt läände, siis lõunasse ja siis itta ja seal vaatame, palju punkte võtta jõuame.

Alustasime tagasihoidlikult: 20-21-40, kiire kõnd ja kerge sörk.
Järgmiseks läbisime 30-50-41. Millest 30-50 oli suhteliselt lihtne läbida, aga 50-40 läksime pikki profiili, aga ratsionaalsem oleks olnud minna/joosta mööda teed, mis jäi lõunapoole. Veelgi ratsionaalsem oleks olnud 31-50-41.
Edasi 22-32-25-33, siin oli lihtsalt läbimise vaev.
43-54-35, alguses kandusime liiga kagusse ja tegime punkti 43 minnes väikese haagi, aga minna oli hea. Järgmine oli joogipunkt, jõime, sõime ja siis edasi, hilisemad patustajad nö häälgepeessina ees suunda kuulutamas.

Edasi tuli 44-55-56. Ühe variandina oleks saanud ka otse 35-55 minna, oleks suht pika ringi ja punkti 44 ära jätnud ning võib-olla idast samaväärse punkti väiksema vaevaga noppinud.
Peale 44 tegime peatuse ja Eva vahetas jalgadel plaastrid. Minnes punkti 55 kaldusime jälle liiga palju kagusse, aga suurt haaki ei teinud. Punkti 56 minnes oli lausa rahvamatk, kaasrogainijad tulid suurte gruppidega vastu ja seetõttu ei olnud punkti raske leida.

Järgmiseks olime planeerinud 26-45-57, tundus, et võime ajaga jänni jääda ja jätsime punkti 26 välja ja läksime 45-57-46. 45 tuli lihtsalt, üle kraavide hüpates.
Kui teevalik punkti 57 (siin vahetas Eva teist korda plaasterid) oli veel enam-vähem, siis teekond punkti 46 oli katastroof, jah, nii see oli. Sattusime täiesti keset tuulemurdu, kus suured puud olid 3-4 kihis teineteise otsa langenud, nojah, ei suutnud kainet mõistust säilitada ja lasime nö näpu kaardilt ära ja selle tulemusel olime kuskil, kus kraavid ei jooksnud nii nagu vaja ja kõik oli valesti. Korraks käis isegi mõte läbi, et jätame selle punkti, aga lõpuks jõudsime lagendikule ja kui selle lagendiku vastasservas on kraav, siis oleme kaardil tagasi. Oli kraav ja oli ka loha...
Olime tagasi kaardil, kaotust siin oli vähemalt 25 minutit. Nüüd tuli ainult tempot hoida, sest tundus, et tuleb palju punkte ära jätta, et aega jõuda. Punktis 46 kohtasime Ivarit ja Rauli, aga nagu juba ütlesin - tempo.

Nüüd jäi edasi ainult 47-37-28-56 ja finiš, plaanisime ka 48 võtta, aga see jäi sinna nö meie katastroofipiirkonda. Punkti 47 otsides kaldusime liiga põhja, aga edasi läbi metsa teele välja ja edasi.

Krt, mis värk, Ivar ja Raul olid meist ette saanud, nad pidid 46ndast kõva tempoga tulema. OK, saime nad kätte ja vajutasime koos edsi. Minnes punkti 28, keerasime liiga vara ära ja pidime läbi kõrge rohu jooksma, siin tundsin esimest korda krampe, tempo, tegime enne 56ndasse minekut viimased geelid, see aitas. Punktile lähenesime pikki profiili, oli suhteliselt hea minna, edasi tuli ainult takka anda. Suht ruttu sai selgeks, et jõuame siiski aega.

Kokkuvõtteks tuli meie senine parim tulemus: üldarvestuses koht 100, MN40 koht 9 - pole paha:)

Läbitud teepikkuseks tuli 41,4 km ja punkte saime 83.

Ametlik tulemus ka.

Suht õnnestunud päevale pani meeldiva punkti saun Jaagu juures, mis turgutas keha ja hinge, lisaks veel hea seltskond ka.

Mõtteainet edasipidiseks sai palju. Kuidas edasi? Kas veel edasi areneda või lasta niimoodi edasi? Samas tundub, et tahtmist on. Tuleks mingi mõtestatud treening sisse viia, planeerimisega peaks juba eelmine õhtu või veel varem alustama jpm.

Põnevad valikud ootavad meid ees.

2. aug 2011

Rogaini EM Lätis 2011

Selle aasta rogaini EM toimus, 23.07-24.07.11 Lätis, Rauna lähistel, ainult 320 kilomeetri kaugusel ja patt oleks sinna mitte minna. Ainuke asi, mis veidi kõhklema pani oli, et meil puudus 24 tunni rogaini kogemus.

Plaanisime kohale sõita reede õhtuks ja kohapeal telgis ööbida. Jaak ühines ka meiega, sest tema ülejäänud kaaslased kavatsesid kohale tulla hommikuks.

Kohale jõudsime ilusasti. Kuna õhtuks ja ööks lubas vihma, siis panime kiiresti telgid üles.
Kaheksa paiku jagasid organisaatorid võistluse, kaardi, legendi jms kohta infot, rõhutati, et viled peavad kindlasti olemas olema, muidu starti ei saa.

Venekeelt rääkivad võistlejad nõudsid venekeelseid legende, no korraldajad lubasid vaadata, mis teha annab. Ahjaa, käisime Jaaguga ka metsas nö demorajal, otsisime üles ühe punkti, mis asus parajas padrikus, tundus, et selline võsa ootab meid rogaini ajal mitmel pool ees. Käisime söömas - ostsime okroškat (keefiri külm supp) ja saiakesi ning oligi aeg magama minna. Sättisin äratuse kella kaheksaks.

Kell seitse panid korraldajad muusika mängima ja oligi äratus. Põhimõtteliselt oli meil aega kella 09.30ni, siis pidime kaardid kätte saama. Egas midagi, tasapisi ärkasime, sõime putru, Jaak virutas topeltportsu sisse. Vahepeal saime ka nö imelise kotikese kätte, kus olid sees numbrid, legendid, joogipunktid, T-särgid ja rogainist osavõttu kinnitavad tunnistused. Panime ennast riidesse, täitsin kotid veega ja saimegi kaardid kätte.

Kuna meie eesmärk oli rogain võimalikult valutult läbi teha, siis planeerisime sisse ka une, kuskil 5 tundi. Miinimumeesmärgiks oli ka, et mitte jääda viimaseks klassis XV24. Esimene pilk kaardile ja selge oli, et teeme kõigepealt allpool või siis keskel ringi, siis magame ja hommikul teeme teise ringi ülevalpool. Kandsime peale kõik joogipunktid ja saimegi planeerimisega alustada. Saime suhteliselt ruttu omadega valmis. Maksimum teepikkus tuli kuskil 70 kilomeetri ligidale, rohkemaks arvasime, et ei ole võimelised. Jätsime sisse ka lühendamise variandid ja proovisime võimalikult suurte numbritega punkte sisse võtta.

Planeerisime järgnevalt: 25-69-38-53-95-65-74-64-99-86-70-94-37-89-92-80-100-97-67-68-28-51-55-24, edasi tuli puhkus võistluskeskuses ja siis: 40-34-66-58-79-54-59-56-36-81-49-43.

Pakkisime kotid, kummalgi 2 liitrit vett, 2 energiabatooni, võileivad vorsti ja kurgiga, geelid, glükoosi ja Sleha, osa varustus jäi telki, sest plaanisime sealt öössel läbi minna. Glükoosiga oli hea kogemus Kõrvemaalt, Sleha oli meil esimest korda kaasas. Eriti hoolikalt tegelesime jalgadega, juba eelmisel õhtul kreemitasime korralikult sisse ja hommikul veel kord lisaks. Eva pani ka probleemsetele kohtadele plaastrid ja olimegi valmis. Läksime stardialasse ja lasime korraldajatel endale paelad ja SI pulgad külge panna ja jäime starti ootama.

Starti nagu ei olnudki, kõik hakkasid ühel hetkel nö nelja tuule poole liikuma.

foto: Guna Berzina














Me alustasime vaikselt, 24 ja 69 oli nagu rahvamatk, edasi saime juba omas tempos liikuda, allamäge ja tasasel maal kerge sörgiga, ülesmäge ja keerulisel maastikul kõndides ja turnides. Enne punkti 53 oli ka kogunemine, aga sealt edasi 95ndasse minekul olime alguses omapäi, alles punkti ligidal oli jälle rahvas koos. Nägime ka Tõnu ja Allanit, kes meist kohe ka ees ära läksid.

Esimene mulje võistlusmaastikust oli demorajalt ja see ei tõotanud midagi ilusat ja nii see ka looduses oligi. Nagu erinevates blogideski kirjas, tuli mulle esimene iseloomustav sõna – kloaak. Seetõttu otsustasime millegipärast punkti 65 välja jätta.

74 ja 64 tulid lihtsalt. Vahelduva eduga liikusime koos eestlastega, võistkond „Maru Old“.
Edasi tuli punkt 99, kaardi järgi tundus, et see saab keeruline olema, aga reaalsuses saime selle ilusasti kätte. Järgmine oli 86, kuhu minnes oli kõigepealt vana raiesmik ja siis erinevate tiheduse, takistustega võsa, lisaks sattusime ka otsapidi võsalõikajaga lõigatud võsale, „miiniväli“. Kõige selle tulemusena ei suutnud ennast enam kaardil paika panna, ekslesime veidi, aga lõpuks leidsime siiski ühe sihi. Üldse oli selles piirkonnas, kaardil olevatele sihtidele, lisaks veel sihte juurde raiutud. Läksime mööda sihti ida suunas ja keerasime lõunasse ja jõudsime teele, selge, olime liiga vara ära pööranud. Nüüd tuli ennast kuskil 300 meetrit läbi põõsaste pressida, vähemalt oli nüüd teada asukoht. Saime lõpuks selle punkti käte, aga aega kulus selleks 55 minutit, liiga palju.

Järgmine oli punkt 70, mööda teid ja enne punkti oli joogipunkt. Joogipunktis võtsime aja pooleks tunniks maha, võtsime jalad lahti ja sõime võileivad. Eva pani uued plaastrid ja mina vahetasin sokid. Otseselt sokke vahetada põhjust polnud, aga igaks juhuks vahetasin.

Järgmine oli 94, kahtlane punkt kraavide ristis ja valgel alal. Eelnevalt olime kogenud, et kaardil valge ala oli tavaliselt paras risu. Otsustasime, et läheneme punktile lõuna poolt. Teel punkti jõudsime järgi HP Sport teamile ja suundusime sinna koos, teepeal lisandus veel üks eesti naiskond. Üldiselt saime punkti vaevata kätte, võibolla oleks ratsionaalsem otse 70st alla tulla, aga siis oleks pidanud ületama suhteliselt laia ja sügava kraavi. Edasi läksime üksi.

Punktist 37 oli päris kena vaade ja minnes punkti 89 oli ka ilus vaade, need olidki ainukesed meeldivad asjad sellel võistlusel.

Vastavalt kaardi infole tõotas 89-92 tulla vaevaline ja seetõttu olin palju hoolikam, kui eelnevalt punkti 86 minnes. Algul läksime mööda teed, aga siis läks tee kaheks ja ei saanud aru, kumb teeots siis kaardil on, valisin parema tee. Laskusime allapoole päris soo piirile ning hoidsime kõrgust ja suunda. Vahepeal sattusime ka vanale sihile ja läksime mööda seda niikaua kui saime. Lohasid oli palju, osad kattusid meie suunaga, osa mitte. Vahepeal ajasime ise rada sisse. Müttasime võsas päris palju ja kui esimesele lagendikule, künka otsas, jõudsime, siis arvasin, et oleme lagendikul, kus peaks punkt olema, liikusime kuskil 50-80 meetrit tagasi ja alles siis sain aru, et tuleb veel edasi minna. Lõpuks saime ka punki, üldiselt vaevata, kätte. Vaadates kaarti, siis tundus, et punkti 80 minek on veel hullem võpsik ja sealt punkti 100 sama, siis otsustasime, et jätame 80ne välja ja murrame ennast teele ja lähme mööda teid punkti 100, see lihtsalt tuli ära võtta. Teele minek oli päris põrgu, alguses oli ilus, aga edasi oli – kloaak.

Punkti 100 saime minuarust ilusasti kätte, oli küll palju risu, aga mitte niipalju kui ootasime, ajaliselt võttis see kaua aega, aga päris palju aega jäi teekonnale minnes punktist 92 lõunasse teele. Ajasime juttu ka punkti mineva tee äärde jääva majapidamise inimestega. Üldse oli mulle päris masendav näha erinevaid taluhoonete varemeid ja mitte lihtsalt varemeid vaid päris kapitaalsete ehitiste varemed. Võis vaid oletada, mis siin enne 1940ndat aastat oli ja milline oleks võinud siin olla maastik, kui komud poleks...

Olin Jaagult kuulnud, et Sleha on hää vahend, kui väsimus käes. Võtsime nüüd mõlemad nö topkatäie ja lõi olemise selgeks, väsimus oli nagu käega pühitud, oleks võinud isegi varem sisse võtta.

Punktis 97 saime jälle kokku Maru Oldiga, nemad läksid 100ndasse, meie edasi punkti 67.
67-50 tegin kolm apsu. Kõigepealt panin lihtsalt vales suunas punktist minema, liigsed 300-400 meetrit, siis ei märganud millal tee, põhjuseks oli pealiskaudne kaardilugemine, lagendikult metsa keeras ja seetõttu kõndisime kuskil 200-300 meetrit edasi-tagasi lisaks, kolmandaks oleks võinud punkti 50 läheneda üle lagendiku, aga kuna pimenes juba kiiresti, siis arvasin, et läheneme lõunast mööda teed ja viimase osa, liigume pikki kraavi. Kraave, kaardil märkimata, oli seal palju ja õige kraavini me ei jõudnudki. Pressisime lõpuks läbi võsa, et jõuda lagendiku servas asuva kraavini, siis leidsime ka ületuskoha ja siis paremale alla kraavide risti. Kõige suurem ajakadu, 70 minutit.

24 oli otse, üle lagendiku, põhja ja edasi läksime otse võistluskeskusesse sööma. Söögiks olid makaronid ja küsisime lisaks ka suppi ning antigi. Pesime jalad puhtaks ja läksime telki magama, äratuse panin kella viieks, kell oli 00.20. Magada saime vähe, kõik oli mingis poolunes, kõrval telgis haukus iga liikumise peale koer, siis ajasid eesti poisid mõttetut loba sellest kuidas sokid haisevad. Vähemalt poisid olid mõistlikud ja suutsid meie palvel hommikuni vait olla.

Kell viis ärgates ei olnud aimu palju magada saime, aga ajasin julmalt Eva üles, riided selga, kott vett täis, jalad sisse kreemitatud, plaasterdatud ja minema. Sööklast võtsime ka sooja tee. Nägime ka Tõnu ja Allanit, kes lõpetasid, sest jalad olid villis. Kui ma õigesti mäletan, siis tõusid samal ajal ka Helis ja Heiki.

40sse minek oli pikk, aga sobiv ärkamiseks. Enne 34 oli kraav, kus soome proua kahtles, kas ületada või mitte, me ei peatunud ja vedasime ka selle proua oma otsusekindlusega kaasa.

66, jälle vare. 58ndasse minnes marssisime liigsed 200 meetrit, sest ei lugenud korralikult legendi. Arvasin, et tegu on kõrgepingeliiniga, aga tegelikult oli torujuhe, mis maa-alla peidetud, seepärast jalutasime õigest kohast mööda.

Eva andis teada, et tal hakkasid puusad ja reie välisküljed valutama. Mulle tundus, et me suurt ringi teha ei jõua. Tegime uue plaani: 42-81-36-26-43.

Tundus, et põhjapool oli maastik ilusam, lisaks ei olnud ka päikest vaid pilved ja mingil hetkel hakkas ka uduvihma sadama, just see mida vaja, 42 oli selline kodune punkt. Enne punkti 81 saime Ivari, Rauli ja Rauliga kokku, paar sõna ja panime aga edasi. Eva näkku vaadates polnud vaja küsidagi, et kuidas läheb, see oli näost näha...

36 ja 26, mulle kergelt, Eval...

43, siit oli veel võimalus, et lähme edasi 49-22-23, aga Eva ei suutnud siin "kainelt" kaasa mõelda ja võtsime ainult 23 ja siis finiš.

Kokkuvõtteks võime öelda, et miinimumeesmärgi täitsime, ei olnud viimased. Samas jäi kripeldama see, et oleks saanud lisaks veel vähemalt 10-15 punkti, aega selleks oli. Õppisime seda, et 24 tunnisel võistlusel ei peaks vahepeal magama, sest sa lihtsalt ei saa seda teha, lisaks välistele segajatele on ka pulss kõrge ja see lihtsalt ei lase uinuda. Minu 4,5 tunnise magamisürituse keskmine pulss oli 92. Ratsionaalsem on võistelda ühtlase tempoga kõik 24 tundi. Meil olid kaasas ka valuvaigistid, aga millegipärast ei tulnud selle peale, et neid ka kasutada. Teisel päeval oleks neist palju abi olnud. Nojah, lisaks veel hea planeerimine ja tähelepanelik kaardilugemine, nojah jooksutrenni võiks ikka ka teha.

Teekonna pikkuseks, RouteGadgeti, järgi saime 70 kilomeetrit, aga mõõdan selle igaks juhuks veel üle, mulle tundub, et tuleb vähem.

Eestlased tegid poodiumil puhta töö, esimesed neli võistkonda, üldarvestuses, olid eesti võistkonnad. Vennad Eensaared tegid väga hea võistluse, võitsid veenva ülekaaluga. Gäng üldarvestuses 13ndad, Tõnust ja Allanist saime ka punktiga ettepoole, olime üldarvestuses 197ndal kohal (kokku 164 punkti), klassis XV24 37ndal ja XO24 71ndal kohal. Ahjaa, oleme vist ka parim Keila võistkond:D

Arvata võib, et proovime ka järgmisel aastal Leedus osaleda.

Meie tehtud pildid

Meie teekond














PS. Vilet ei küsinud meilt keegi näha.

31. juuli 2011

Kõrvemaa rogain 2011

Traditsiooniline Orioni rogin toimus sel aastal Kõrvemaa põhjaosas, stardi ja finišiga Kembal. Kuna järgmisel nädalavahetuseks olime ennast rogaini EMile kirja pannud, siis oli osalemine justkui treeninguks enne 24 tunni rogaini.

Kohale jõudsime õigeaegselt ja juhatati ka lahkelt parklasse, vahetasime riided ja läksime kohe ka kaardi järgi. Selgus, aga tõsiasi, et kaart asub umbes kilomeetri kaugusel. Eelneva kogemuse põhjal pidasime oluliseks planeerimist, aga see edasi-tagasi liikumine võttis seekord üsna palju väärtuslikku planeerimise aega ära, mis ka meile „valusalt“ mõju avaldas.

Esimene pilk kaardile ja oli kohe selge, et selliste punktide asetusega tuleb teha väga hea planeering. Eva arvas, et paneme otse alla ja siis tagasi läänest, üle raba, üles või siis, keskelt ka üles tagasi. Ei meeldinud mulle see variant. Tegime siis kaks planeeringut, mina arvasin, et läbi idaosa ja alumise ja ka lääneosa läbimist ja keskelt üles tagasi on ratsionaalsem. Lõime punktid kokku ja „minu ring“ tuligi ratsionaalsem.
Nüüd oli üldpilt liikumise osas selge, aga ei jõudnud nö üle kontrollida, sest kohe anti ka start, aga me polnud veel stardi poole liikuma hakanudki. Nii, et startisime kuskil 5 min hiljem.

Varustuseks oli mõlemail 2 liitrit vett, batoone ja geeli ka, planeerisime sisse ka joogipunktid.
Esialgne rada sai selline: 20-32-42-21-45-33-23-57-34-26-35-44-49-36-48-37-51-43-29-46-38-47-25-41-39-27 ja kui jõuab, siis veel ka 31, 30, 50...

Alustasime rahulikult ja esimesed punktid tulid ilusasti. Punkti 33 minnes oli valida, kas otse või ringiga mööda teed, läksime otse, aga see ei olnud hea valik, sest vahepeal oli päris tihe kuuse ja muude taimede võsa, millest tuli ennast lausa läbi pressida, aga kohale me jõudsime ja ülevalt poolt me rohkem alguses ei planeerinudki. Edasi läksime itta ja nö allapoole.

Punkti 57 minnes oli jälle valik, kas otse läbi Valgejõe või ringiga mööda teid? Küsisin Evalt, nalja pärast, et kas lähme otse? Eva arvas, et ikka otse ja nii me ka läksime. Jõe ääres vedas sellega, et leidsime kohe ka sobiva jõe ületamise koha, üle jõe langenud/langetatud puud, kuigi olime valmis ka läbi jõe kahlama. Igatahes üle puude minnes nägime 10 meetrit ülesvoolu kolmest seltskonda, kellest üks oli kaelani vees, jõge läbimas. Otseminekust tuli hea võit, olime punkti juba ammu võtnud, kui eelnevalt meist möödunud võistkonnad meile vastu tulid. Hea tunne oli:D

Edasi tulid suhteliselt pikad teede etapid, kus jooks vaheldus kõnniga. Püsisime planeeritus. Sõime tasapisi kahe tunni tagant, geelid jätsime lõpu poole. Kuskil vahepeal panime Evale plaastrid peale, sest õrnalt hakkasid jalad tuld andma.

Kuni punktini 51 sujus suhteliselt valutult, edasi hakkas Eval juba esimesi väsimuse märke näha olema ja ega ma isegi enam värske polnud, sest jooksime päris palju.

Peale punkti 43 tegime vea, mis sai sisse tehtud planeerimise ajal, kui aega nappis ja keskendusime joogipunktile. Tagantjärgi oleks pidanud minema 43-54-46, meie läksime 43-29-46, täiesti mõttetu valik. Tegime suure haagi ja saime ainult kaks punkti.

Paukjärve vaatetorni punktis oli Eval toss päris väljas, rabapealne punkt 41 tuli talle vaevaliselt, otsustasime punkti 39 välja jätta ja finišisse minna läbi punkti 27.

Kokkuvõtteks võib öelda, et planeeringu osas on veel piisavalt arenguruumi. Punktid, mida võtsime, olid õiges kohas.

Kokku läbisime 40 kilomeetrit ja punkte saime 81. Oma klassis olime neljandad viie osaleja hulgas, aga kõrgemale poleks ka võimalik tõusta, sest ettepoole jäid suurte kogemustega võistkonnad.

Teekond ka:


1. juuni 2011

Suvi

Paistab, et suvi ongi kätte jõudnud. Eile oli temperatuur +30C ja täna lubas samasugust palavust - kohutav.

Suviste ilmadega seoses ka küsimus.

Kus allpool olev pilt tehtud on?










13.06.11 väike vihje









22.06.11 õige vastus



12. mai 2011

Libahundi jälg 2011 Tuksi

Järjekordne Libahunt toimus Läänemaal, Tuksi spordibaasi ümbritsevates metsades, soodes ja lagendikel.
Oma vähese kogemuse põhjal oleme aru saanud, et jalanõud peavad olema korralikud, siis laabuvad ka ülejäänud asjad. No hea planeering ka muidugi, aga see on omaette teema. Arvestades seda, et juulis on ees ka Rogini EM, siis investeerisime jalanõudesse ja peale paari neljapäevakut ja etterutates ka peale Libahunti võin öelda, et investeering läks õigesse kohta.
Julgen soovitada jalanõud XA PRO 3D ULTRA 2, hea pidamine, kerged, mugavad ja tundub, et ka vastupidavad.

Kaardid saime kätte enne lubatud aega ja asusime ka kohe planeerima. Esimene pilt kaardile ei toonud ühtegi sobivat teekonda ette, aga tasapisi hakkas asi nö susisema. Esimene planeering sai valmis, teekond ligi 40 kilomeetrit, see oli liiga palju. Tegime kiiresti ümber ning lõpu jätsime lahti, vastavalt kuidas aega ja jaksu on.
Kaasas oli 2 liitrit vett, batoone ja geeli.

Plaan oli siis järgmine: 23-59-65-52-37-48-83-63-51-47-25-57-40-36-30-84-26-67, edasi jäi lahtiseks, kas läheme veel lisaülesandega punkti 81 ja siis nö alla, võttes ka ettejäävad punktid või veel muud variandid.

Alguseks oli kuue punktiga lisaülesanne, kus oli ette antud suund ja vahemaa. Iseenesest lihtne, aga ajamahukas ettevõtmine. Meil läks 19 minutit, koos vabavisetega. Punktini 52 oli hea minna, mets oli läbitav, ette jäänud märgalad ei olnud väga märjad ja sihid olid joostavad. punkti 37 minnes olid sihid täis kasvanud ja rööpaid täis, paras turnimine. Eva jälgis maastikku sellel pilguga, et juhul kui peaks ilmuma metssea perekond (jälgi olid kõik kohad täis) teaks millise puu juurde suund võtta ja kribinal-krabinal otsa ronida. Mida seejärel oleks targem olnud teha mine sa tea, aga siinkohal ei hakka ka ennustama. Hiljem saime ka jahimehelt teada, et võimalus metssea perekonnaga kohtumiseks oli pärsis suur, aga ohtlikuks oleks meie jaoks muutunud olukord siis, kui põrsad oleksid kiunuma pistnud. Proovisime ka üle raiesmiku minna, aga polnud ka see parem variant. Eva ootas raiesmikul kohtumist karuga, aga asjatult, kahjuks või õnneks see ei realiseerunud. Kuni punktini 83 liikusime vahelduva eduga, kord hea, siis jälle risu ning rööpad, aga kohale saime ja lisaülesanne läks kiiresti, aega oli kulunud ligi kaks ja pool tundi.


Foto: libahunt.kutimuti.ee














Kui 63 tuli ilusasti kätte, siis 51, mis oli märgitud nö soo kaguotsa, tuli raskelt, sest keskendusin liiga legendile ja ei vaadanud kaarti, läksime sealt üsna lähedalt mööda ja tegime väikese silmuse enne, kui punkti välja jõudsime. Nüüd olime juba 3 tundi teel olnud ja palju punkte veel võtmataJ Vahepeal võtsime kosutuseks ka geelid, sest väsimus kippus peale.

Peale punkti 57 läks maastik lahedamaks, sai kiiremini liikuda ning jõudsime välja ka mere äärde. Enne punkti 40 oli ka väike veetõke, aga kuna eelnevalt olid juba meie jalad märjaks saanud, siis läbisime selle rõõmsalt, ilma liigse emotsioonita. Punkti 56 läksime otse, läbi Roosta kämpingu. Tasapisi hakkas ka kerge väsimus peale tulema, Eva võitles juba seljavaluga, aga punnitas visalt edasi.

Punktis 26 oli jäänud veel tund ja selge oli see, et võtame veel punktid 67, 39, 36 ja 22, kuid 81 ei jõua.
Peale punkti 39 otsustasime ka punkti 36 välja jätta ja võtta veel 22 ning siis finiš.

Kokku tuli ~29 kilomeetrit, aeg 5.50 ja punkte 96. Üldarvestuses 28. ja oma klassis 9. koht.

Mida siis kokkuvõtteks öelda?
Planeeringu oleks pidanud parema tegema, siin on arenguruumi kõvasti.
Oleks teadnud, et metsasihid ei ole kergelt läbitavad, poleks sinna roninudki.
Võib-olla oleks võinud ära jätta ka stardiülesande metsapunktid.
Samas ei nuriseks ka, sest seni kõrgeimad kohad.

Teekond ka lisaks.

3. mai 2011

Jüriöö

Plaanisime 52. Jüriöö jooksust harrastajate grupis Eva ja Tõnuga osa võtta.
Kahjuks jäi Eva haigeks ja seetõttu ei saanud nö Keila võistkonda välja panna. Nii, et vajasime naist, kes ei löö öises metsas põnnama ja teeb oma vahetuse ilma suuremate eksimusteta ära.
Ausalt öeldes olin nõutu, sest ei tulnud kedagi ette, aga enne kui jõudsin otsinguid alustada, oli Tõnul kandidaat olemas - Stina. 
Millegipärast oli selline tunne, et ta teeb ära selle mis vaja, olgugi, et see oli ka temale esimene öine orienteerumisjooks. Kuna Stina on Läti kodanik (Tõnu teada), siis oli meil lausa rahvusvaheline võistkond.
Saime Tõnuga tervisekeskuses kokku ja liikusime keskväljakule, kus algas orienteerujate rongkäik Keila laululavale. Eelnevalt läbisime ka vaba orienterumisraja ehk proloog-O.

Proloog-O











Stina oli ka vahepeal Keilasse jõudnud. Tõnu läks riideid vahetama ja mina tegin olemasolevate kaartide peal maastikust ülevaate. Igal juhul soovitasin Stinal kasutada radu ja teid. Ega enam palju aega polnud, start oli kell 21.30 ja Tõnul esimene vahetus joosta.

Start on antud.











Pakkusin, et Tõnu on rajal maksimaalselt tund ja kakskümmend minutit, Stina tund ja kümme minutit, ise arvasin, et saan kõige rohkem tunni ja kümne minutiga hakkama, sest kilometraaž on väiksem kui Tõnul.
Laululaval oli võimalik ka ekraanilt rajalolijate vaheaegu (neljast KPst) näha. Tõnu emotsioonidest võib lähemalt lugeda tema blogist. Igatahes tundus ootaja aeg igavesti pikk, aga ennustatud aja tagant Tõnu vahetuse ka üle andis, harrastajates 7. kohal. Võttis ka ühe vale punkti, aga õnneks märkas ise viga ja märkis ära ka õige KP. Samal ajal andis teate üle ka põhiklassi 2. vahetus.
Siis kiire ülevaade tema vahetuse punktide asukohast. Kuna arvasin, et samu punkte valdavalt ei kasutata, siis ei süvenenud ka esimese vahetuse punktide asukohtadesse. Etterutates võib öelda, et oleks siiski pidanud, sest ainult kolm punkti oli erinevalt paigutatud ja need asusid ka ligistikku.
Kui Stina oli kuskil 40 minutit rajal olnud, siis riietusin ümber.
Stina saabus ka ennustatud ajaga ja andis teate üle 6. kohal. Jõudsin näha, et ta oli väsinud, aga kõik tundus korras olevat.










Esimene kuni viies punkt oli puhas jooksmise vaev, midagi keerulist ei olnud. Samas ei olnud ka kuues punkt keeruline, aga oma rolli mängis siin tõenäoliselt see, et jõudsin Erkile (Tammed III) järgi ning muutusin hooletuks ja hindasin vahemaad valesti. Igatahes arvan, et läksime, koos Erkiga, punktist väga lähedalt mööda, aga selleasemel, et vasakult poolt punkti otsida otsisime paremalt ja nii me "rappa" läksimegi. Siis arvasin, et olin valele teele sattunud ja jooksime veel edasi-tagasi ringi, kuni lõpuks ka punkti üles leidsime.
Seitsmes punkt oli kiviaia nurk. Kuna meil Erkiga tempos sobis, siis lippasime kahekesi koos edasi mööda  teeradu, sest lõpus tuli niigi võpsikus liikuda.
Kaheksandasse punkti minnes panin kompassile suuna, et lagendikule välja jõuda, aga tõenäoliselt nihkus see paigast ja panime jälle põhjalikult "rappa" ja tegime päris suure ringi, enne kui punkti jõudsime.
Üheksandasse punkti jooksime otse ja natuke otsimist ja kiiresti edasi kümnendasse. See oli ainult jooksmise vaev, kuigi joosta ka päris hästi enam ei jaksanud.
Üheteistkümnes oli metsa punkt ja lähenesime mööda teerada, kuigi oleks võinud ka otse kümnendast peale minna. Hooga panime mööda, aga tagasitulles leidsime ilusasti üles. Siin möödusid meist põhiklassi viimase vahetuse mehed, aga võitja võis samal ajal juba finišis olla.
Nüüd olid edasi nö jooksupunktid, kuigi ega jaksu eriti alles polnud, aga publiku eest läbi joostes pingutasime ikka kõvasti.
Eelviimase punktiga kaldusin natuke paremale, aga sain ruttu veast aru, siis kustus Erkil ka lamp ära ja oligi lõpp käes. Ärgitasin ka Erkit veel lõpuspurdile, aga vist polnud ka temalgi enam midagi varuks ja finišeerisime  üheaegselt.
Harrastajate klassis 5. koht, neljas koht jäi kuskil 30 minuti kaugusele.

Kuidas siis kokkuvõtteks läks?
Arvan, et võistkondlikult hästi, aga mina oma jooksuga üldse rahule ei jäänud. Kaks suurt viga (vähemalt minu jaoks) on liiga palju ja aeg oli tund ja kakskümmend minutit, kümme minutit rohkem kui eeldasin. Kokku jooksin kuskil 9,2 kilomeetrit.
Õppisin seda, et suunajooksul tuleb ikka ka igaks juhuks nö kurss ka ära fikseerida, et juhuslikke eksimusi välistada.

Ametlikud tulemused leiab siit.

Korraldajatele ka tänud hästi korraldatud ürituse eest.
Kel veel huvi on, siis lugege rajameistri mõtteid lisaks.

24. apr 2011

Jüripäev

Käisin Tallinnas laululaval Anna näitust üles panemas.
No näitus sai lõpuks üles, aga aega kulus kolm korda rohkem, kui olin arvestanud.
Näitus ise toimub "Tallinn Euroopa kultuuripealinn 2011" raames.
Täpsemalt võib näituse kohta lugeda siit ja näitus on avatud 14. juunini.





14. apr 2011

Metsast väljas

Kuna metsas veel joosta ei saa, siis proovisin nö Karjaküla ringi, Keila-Karjaküla ja siis Paldiski maanteele ja kergliiklusteed mööda tagasi. Jooksu ajal proovisin meenutada, millal viimati asfaldil/maanteel jooksin, mingi ähmane pilt tuli kuskil 5. klassis käidud kergejõustiku trennist (treeneri nimi oli Mänd) meelde.

Mulle meeldis ja eriti, et ei pidanudkiu asfaldil jookma, ainult kergliiklustee viimane, möödunud aasta lõpus tehtud, osa. Teepeenrad olid piisavalt laiad ja valida sai pehme, kõvema pinnase ja ka lume vahel.

Eva oleks ka tulnud, aga kaebas kurguvalu, Tõnul ka mingi tõbi küljes. Loodetavasti oleme ikka Jüriööl stardis.

Möödunud suusahooajal sain ka lõpus kolmeks päevaks suuskadele ja seda ka Soomes, Himosel. Ilmad olid ilusad ja Meiu sai ka olulisemad võtted kätte ja ise "suurest" mäest ilusasti alla kurvetatud, Anna ja Minna jäid lumelauale truuks, meie Evaga ainult suuskasime.

Olin just selliste pikkade reiside tarbeks mitu, minu nooruspõlve muusikaga, CDd salvestanud. Ja kinnitust leidis Kadri Tali ütlus, et lapsed tunnevad ära hea muusika. Meiul oli siis lemmikmuusika number 1 "Rockefeller street" ja seda muidugi televiisorist nähtuna. Kuid üllatusega muutus kiiresti lemmikuks Kissi "I was made for lovin you", ainult plaadilt kuuldes, vot selline lugu.

Ja lugu ka siit, natuke küll teitsuguses esituses. See on ka omaette teema - rokkbänd ja sümfooniaorkester :)

26. märts 2011

Neljapäeva õhtu

Keila O-ÖÖ pani mind meenutama, kas ma Keila metsas olen üldse kaardiga jooksnud? See oli väga ammu, kui KPdes tuli kaardile värvilise pliiatsiga KP võtmine märkida, arvatavasti seitsmekümnendate esimene pool.

Registreerisin kolmeliikmelise võistkonna, aga lõpuks olime ikkagi Evaga kahekesi. Kuna meil mõlemil puudus öise orienteerumise kogemus, siis seadsime eesmärgiks kogeda öist orienteerumist ja läbida rada kontrollaja sees ja niipalju punkte võtta kui saame, arvestades, et järgmine päev on tööpäev.

Muidugi jäime vähe hiljapeale ja seetõttu tegime planeeringu nö jooksupealt, aga arvestasime, et endise tankipolgu ala jätame lõppu.
49-34-37-40 tulid kerge vaevaga, 38 oli paras lumes sumpamine ja seetõttu jätsime 42 välja, sest arvasime, et ei jõua lõpus aega, kuigi ajaliselt oleksime jõudnud ka selle punkti võtta. Edasi olid pikad jooksu otsad, 47 punkti võtsime lohakalt, jooksime veidi mööda. Nüüd tagasi üles 41 ja siis 45. See oli raske etapp ja oleks pidanud otse 41st 45 peale minema, aga meie otsisime nö siledat teed.
Edasi oli lihtne, ainult jooksmise, õigemini sörkimise, vaev 44-39-50-32. 31 oli jälle lumes sumpamine ja edasi jälle nö sile maa.
46. punktis pandi vanainimesed veel ka ronima. Nojah, oligi läbi. Ja läbi olime ka meie, parajalt.

Tänud korraldajatele.

Linnulennult oli teepikkus natuke alla 9 kilomeetri, reallselt läbisime umbes 12-12,5 kilomeetrit ja aeg oli 2.49.

Tõnu ütles, et võtsid sel aastal järjekordselt esimese koha ja ajaga 2.10 kanti.

Eduardi pildigalerii.

19. veebr 2011

20 aastat hiljem

Aeg lendab ruttu, aga 20 aastat tagasi, täpset kuupäeva ma ei teagi, moodustati Harjumaa Päästeamet, mille juht, Vello Plees, tegi mulle ettepaneku tulla Keila komando pealikuks. Olin sel ajal tööl Tallinna Tuletõrje- ja Päästeametis, aga lähemal asuv töökoht ja ees ootav meeletu tööpõld kaalus üles hea seltskonna Lilleküla komandos ja juba sisseharjunud rutiini.
Alates aprillist 1992 olin siis ametis Keilas, kuni aprillini 1997. Viis aastat. Lühike või pikk aeg?
Sinna sisse mahtusid pagana olulised sündmused nii päästealal Harjumaal kui ka kogu vabariigis ning ka minu isiklikus elus.
Kõigepealt teenistuse loomine Harjumaal, ühtse operatiivside loomine, tõrjujate ettevalmistus, tulevased arengud...
Mulle esimesed kogemused metsa- ja rabatulekahjudega, siis Vene vägede lahkumine, koos Paldiskis asuvate radioaktiivsete kütuseelementide transportimise "suurnäitemänguga", Keila-Joa raketibaasi raketikütus, radioaktiivsed jäätmed Kiisal jpm.

Tehniliste võimaluste rohkus ja ka võimalikkus ja tempo, nende võimaluste realiseerimiseks.
Näiteks soetasime vene mereväelt suruõhuaparaatide laadimiseks kompressori. Sõber Jaanus aitas selle Miinisadamas ühel aluselt oma GAZ-53 käpaga maha sikutada. Arvestasime, et paar aastat saame kasutada, aga poole aasta pärast oli võimalik juba kaks korda võimsam seade ise soetada. Suruõhuaparaadid ASV (апарат сжатого воздуха) versus Spiromatic (kaasaegne töövahend), hüdraulilised lõikeriistad, tööriided Nomex2, parameedikud valvevahetustes ja palju muud.

Vot kõik see oli juba unustusse vajunud, aga helistas Vello ja kutsus väikesele koosviibimisele 11.02.11, Põhja-Eesti Päästekeskuse Keila komandosse, sest 20 aastat oli möödas, mil talle endale tehti ettepanek asuda Harjumaa Päästeameti juhiks.

Oli hea möödunud aegu meenutada. Oli väga põnev nö viisaastak :)

Lisaks ka pilte toimunud ürituselt.















Ja veel lisaks 20-aasta tagune operatiivkaart autode (vabatahtlikud, vene sõjavägi, metskonnad ja ametkondlikud) ja mootorpritside asetusega.

10. jaan 2011

Sise-O ja kinnised uksed

Pühapäeval toimus Tallinna Reaalkoolis sise-o kolmas etapp.
Seekord lihtsalt pidin tulemuse kirja saama, kasvõi kõndides :)

Meeleolu oli, vaatamata lõpuni põdemata tõbisele olekule ja eelmisel päeval toimunud saalihoki liigamängule,  hea ja olin kindel, et see nii ka jääb.

1. jooks.
Alustasin tagasihoidlikult ja keskendusin läbitavale rajale. Esimene punkt oli mingis klassis. Kui klassiruumi ukseni jõudsin, oli uks kinni! Ei või olla, et alustasin vales suunas! Jooksin koridoris natuke tagasi ja uurisin kaarti, olin siiski õiges kohas. Korraks käis ka mõte läbi, et vale korrus. Jooksin tagasi klassiruumi ukseni ja proovisin, uks avanes. "#¤%! Kui eelmisel etapil olid nende ruumide uksed avatud, kuhu siseneda võis, siis seekord olid kõik uksed suletud, ainult lubatud ruumide uksed ei olnud lukus. Siia läksid väärtuslikud sekundid. 1. jooksu kokkuvõtteks 9. aeg. Parimatele kaotus natuke alla kahe minuti, mida on sellise lühikese raja jaoks liiga palju.


2. jooks.
Seekord enam nii tagasihoidlik ei olnud ja alustasin tempokamalt. Kõik sujus hästi, rütm oli hea ja rada lihtne. Komistuskiviks sai kaheksas punkt, mis oli mingi väikese ruumi või koridoris, mis asus omakorda väikeses sopistatud koridoris. Seekord oli märksõnaks jälle "uks", WC uks. Mis muidugi oli suletud ja väike, et mõistus keeldus uskumast, et seal taga võib veel mingi koridor, koos kabiinidega olla. Esimese hooga jooksin tagasi suure trepini ja siis uuesti "ukseni", mille taga oli kaheksas punkt. Siia läksid jälle väärtuslikud sekundid ja langesin kolmandalt kohalt üheksandale.

Foto: Kristel Aija
Kokkuvõtteks.
Miinimum eesmärk sai täidetud, tulemuse sain kirja. Kogemuseks veel, tuleb kiiresti tegutseda, iga sekund loeb ja mitte kinniste uste ees põnnama lüüa:)

Kogu võistluse tulemused on siin.

2. jaan 2011

HEAD UUT AASTAT!

Sõbrad, soovime teile Head Uut Aastat!

2011 aasta tõutab tulla huvitav, käes on maksevahendina euro, kevadel riigikogu valimised ja mis peamine - palju huvitavaid sündmusi, nii kohalikke kui ka rahvusvahelisi, nii maal kui ka merel...

TutiVaps

Lisaks ka lugu meie lumisesse argipäeva.