.jpg)
Üks ülilahe suumitav panoraam Džomolungmast.
Pagana lahe, all on näha baaslaager ja on näha ka järgmisi vahelaagreid ja ka ronijaid.
Kliki pildile ja head suumimist.
Ivar, kui juhtud lugema, siis kommenteeri, kas on tõene pilt:)
21. dets 2012
Põnev foto...
Üks ülilahe suumitav panoraam Džomolungmast.
Pagana lahe, all on näha baaslaager ja on näha ka järgmisi vahelaagreid ja ka ronijaid.
Kliki pildile ja head suumimist.
Ivar, kui juhtud lugema, siis kommenteeri, kas on tõene pilt:)
14. dets 2012
"Rakettbuss"
Tegevuskoht: Tallinn, Marja bussipeatus
Buss seisab peatuses, reisijad bussis, bussi mootoriruumi luuk lahti. Bussijuht "kühveldab" kätega lund mootoriruumi, kus on veel näha veidi hõõguvaid detaile.
Kaks tüüpi, sellise emotsiooniga nagu oleks UFOt näinud, seletavad, et bussil käis tagant vähemalt meetrine leek välja.
Mina bussijuhile: Kas käsikustuti on ja kas abi on vaja?
Bussijuht: Saan hakkama.
M: Sul on kustutiga palju lihtsam ja kindlam.
B: Ma ei saa kustutit kätte.
M: Mis juhtus?
B: See on kinni kruvitud.
...
Buss seisab peatuses, reisijad bussis, bussi mootoriruumi luuk lahti. Bussijuht "kühveldab" kätega lund mootoriruumi, kus on veel näha veidi hõõguvaid detaile.
Kaks tüüpi, sellise emotsiooniga nagu oleks UFOt näinud, seletavad, et bussil käis tagant vähemalt meetrine leek välja.
Mina bussijuhile: Kas käsikustuti on ja kas abi on vaja?
Bussijuht: Saan hakkama.
M: Sul on kustutiga palju lihtsam ja kindlam.
B: Ma ei saa kustutit kätte.
M: Mis juhtus?
B: See on kinni kruvitud.
...
22. okt 2012
Libahundi jälg 2012, Nõmme
Proovisine ka 2012 sügisesele Libahundi etapile pereliikmeid kaasata, aga ei õnnestunud, vast õnnestub siis järgmisel aastal.
Trenni polnud me juba poolest augustist peale süsteemselt teinud 1-2 korda paari nädala tagant, kui sedagi.
Jooksma läksme seega vana rasva pealt :)
Seekord võtsime ennast kokku ja hankisime kapa plaadi, peotäie erinevat värvi nööpnõelu ja mõõtsime nööri 33 kilomeetri peale. Etterutates võib öelda, et tasub mõõta kaks (soovitavalt erinevat värvi) nööri, siis saab paindlikumalt/kiiremalt erinevaid rajavalikuid proovida.
Kuna meil rulluiske ei olnud, siis otsustasime kõigepealt kaardi kaguosa läbi käia ja siis edasi ka keskosa ja lõpp jäi suht lahtiseks.
Esimene punkt (27) tuli kergelt, järgmise punkti (43) leidmisega olime hooletud ja kappasime nö turbalõikest hooga mööda. Edasi tuli laudtee ots (52), millegipärast oletasin, et tuleb igaks juhuks paremale, üle kraavi hoida, aga tegelikult sai otse ka punkti.
Järgmisse punkti (63) minnes oli kaks valikut, kas otse pikki kraave ja metsa või joosta mööda teid. Otsustasime lühema valiku kasuks ja läksime otse. Viimaste nädalate vihmarohked ilmad olid jätnud oma nö jälje ka rabasse, mis kõikus/vetrus, kui just vee all polnud. Kraavid olid vett täis, veetase vast rinnuni või veelgi rohkem.
Järgmine punkt (53) oli keset lagedat raba, tegime üle kraavi tänu painduvatele kasetüvedele kauni kaare, aga maandusime ikkagi kraavis, kuigi teisel pool kraavi. Jätkasime vigade tegemist ja jooksime punktist ligi 50 meetrit mööda.
Järgmise punktiga (35) ei tundunud probleeme olevat, paistis kergelt leitav. Tegelikkus erines kaardile märgitust 100 meetrit.
Järgmine (44) paistis olevat lihtne, meile oligi, aga poolel teel tuli meile vastu üks poolpaljas onu, kelle võistkond otsis punkti teiselt kaldalt ja aja kokkuhoiu mõttes tehti üks kiire ujumine:)
Edasi olime plaaninud 55-41-46, aga tundus parem olevat 46-55-41.
Lisaülesande punkt (81) oli süstasõit, see läks libedalt. Punktis oli tegevused hästi läbi mõeldud, meie sealviibimise ajal mingeid järjekordi ei tekkinud.
Edasi 62 ja siis jälle tagasi metsa. Punkt 20 ei võimaldanud SI pulgale märget teha, komposteerida ka ei saanud, jätsime aja meelde ja võistkonna numbri, kes meiega seal samal ajal oli ja edasi.
Panin suuna kompassile, aga millegipärast kiskus kogu aeg vasakule, tundus kuidagi ebaloomulik minna kompassi näidu järgi. Mingil hetkel saime olukorrast jälle kaine pildi ette ja saime uuesti nö rajale.
82 oli lisaülesanne, kus tornist juhtis võistkonnakaaslane paarilise võsas asuvate punktideni. Õnneks oli Kaimar enne mind sinna kohale jõudnud, panin kohe tema jälgedes ajama. Vahepeal ei saanud aru, kellele karjuti, kas Kaimar või Aivar, kindlam variant oli "valge nokamüts". Tehtud ja tänud.
Olime planeerinud edasise teekonna 40-48-30, tundus, et 40 ja 48 vahel on suhteliselt otse laudtee, aga tegelikult selgus, et see pidev joon oli kraav. Tulime üle raba (mitte väga meeldiva) tagasi laudtee peale. Hea oli, et Eva säilitas natukenegi kainet mõistust ja tegime teekonna paranduse ja võtsime 32-34, oleks pidanud peale kraavi eksitust siiski kohe minema 39-32-34, aga oleks võinud kohe alguses nii teekonna planeerida. Meie esialgse planeering oli pärast 26 punkti võtta 34-32-39-45-25-F.
Järgmise (48) saime kergelt. Minnes 30ndasse vajusin jälle vööni sisse, õnneks oli kuskil selle mülka põhjas ka üks palk, saime seda mööda üle nö valutult edasi. Väikse ekslemisega saime punkti kätte. Edasi tulid linnatänavad, paremale, vasakule, otse jne.
Lisaülesande punkt 70 oli discgolfi sõpradele, aga saime sealt maksimumpunktid. Aega jäi finišini veel 1,5 tundi.
Järgmiseks võtsime 100B ja elevaatori (83), millele lähenemisega kulutasime jälle liiga palju aega. Nüüd jäi veel tund, tundus, et saame võetud kõik, mis planeerisime. Elevaatori ülesanded olid huvitavad, kuigi hoone trepidel jooks kulutas hulganisti energiat.
26 oli hea, põõsas teede hargnemisel, järgmine (45) oli valgel alal. Selle leidmine ei saanud olla keeruline, aga hindasime vahemaad valesti ja otsisime seda varem kui ei oleks pidanud. Langesime rajameistri nö lõksu.
Järgmine oli garaažide nurk ja siis finiš.
Läbisime 33 kilomeetrit, rumalaid vigu kogunes palju. Hea, et niigi läks:)
Kaart teekonnaga
Trenni polnud me juba poolest augustist peale süsteemselt teinud 1-2 korda paari nädala tagant, kui sedagi.
Jooksma läksme seega vana rasva pealt :)
Seekord võtsime ennast kokku ja hankisime kapa plaadi, peotäie erinevat värvi nööpnõelu ja mõõtsime nööri 33 kilomeetri peale. Etterutates võib öelda, et tasub mõõta kaks (soovitavalt erinevat värvi) nööri, siis saab paindlikumalt/kiiremalt erinevaid rajavalikuid proovida.
Kuna meil rulluiske ei olnud, siis otsustasime kõigepealt kaardi kaguosa läbi käia ja siis edasi ka keskosa ja lõpp jäi suht lahtiseks.
Esimene punkt (27) tuli kergelt, järgmise punkti (43) leidmisega olime hooletud ja kappasime nö turbalõikest hooga mööda. Edasi tuli laudtee ots (52), millegipärast oletasin, et tuleb igaks juhuks paremale, üle kraavi hoida, aga tegelikult sai otse ka punkti.
Järgmisse punkti (63) minnes oli kaks valikut, kas otse pikki kraave ja metsa või joosta mööda teid. Otsustasime lühema valiku kasuks ja läksime otse. Viimaste nädalate vihmarohked ilmad olid jätnud oma nö jälje ka rabasse, mis kõikus/vetrus, kui just vee all polnud. Kraavid olid vett täis, veetase vast rinnuni või veelgi rohkem.
Järgmine punkt (53) oli keset lagedat raba, tegime üle kraavi tänu painduvatele kasetüvedele kauni kaare, aga maandusime ikkagi kraavis, kuigi teisel pool kraavi. Jätkasime vigade tegemist ja jooksime punktist ligi 50 meetrit mööda.
Järgmise punktiga (35) ei tundunud probleeme olevat, paistis kergelt leitav. Tegelikkus erines kaardile märgitust 100 meetrit.
Järgmine (44) paistis olevat lihtne, meile oligi, aga poolel teel tuli meile vastu üks poolpaljas onu, kelle võistkond otsis punkti teiselt kaldalt ja aja kokkuhoiu mõttes tehti üks kiire ujumine:)
Edasi olime plaaninud 55-41-46, aga tundus parem olevat 46-55-41.
Lisaülesande punkt (81) oli süstasõit, see läks libedalt. Punktis oli tegevused hästi läbi mõeldud, meie sealviibimise ajal mingeid järjekordi ei tekkinud.
Edasi 62 ja siis jälle tagasi metsa. Punkt 20 ei võimaldanud SI pulgale märget teha, komposteerida ka ei saanud, jätsime aja meelde ja võistkonna numbri, kes meiega seal samal ajal oli ja edasi.
Panin suuna kompassile, aga millegipärast kiskus kogu aeg vasakule, tundus kuidagi ebaloomulik minna kompassi näidu järgi. Mingil hetkel saime olukorrast jälle kaine pildi ette ja saime uuesti nö rajale.
82 oli lisaülesanne, kus tornist juhtis võistkonnakaaslane paarilise võsas asuvate punktideni. Õnneks oli Kaimar enne mind sinna kohale jõudnud, panin kohe tema jälgedes ajama. Vahepeal ei saanud aru, kellele karjuti, kas Kaimar või Aivar, kindlam variant oli "valge nokamüts". Tehtud ja tänud.
Olime planeerinud edasise teekonna 40-48-30, tundus, et 40 ja 48 vahel on suhteliselt otse laudtee, aga tegelikult selgus, et see pidev joon oli kraav. Tulime üle raba (mitte väga meeldiva) tagasi laudtee peale. Hea oli, et Eva säilitas natukenegi kainet mõistust ja tegime teekonna paranduse ja võtsime 32-34, oleks pidanud peale kraavi eksitust siiski kohe minema 39-32-34, aga oleks võinud kohe alguses nii teekonna planeerida. Meie esialgse planeering oli pärast 26 punkti võtta 34-32-39-45-25-F.
Järgmise (48) saime kergelt. Minnes 30ndasse vajusin jälle vööni sisse, õnneks oli kuskil selle mülka põhjas ka üks palk, saime seda mööda üle nö valutult edasi. Väikse ekslemisega saime punkti kätte. Edasi tulid linnatänavad, paremale, vasakule, otse jne.
Lisaülesande punkt 70 oli discgolfi sõpradele, aga saime sealt maksimumpunktid. Aega jäi finišini veel 1,5 tundi.
Järgmiseks võtsime 100B ja elevaatori (83), millele lähenemisega kulutasime jälle liiga palju aega. Nüüd jäi veel tund, tundus, et saame võetud kõik, mis planeerisime. Elevaatori ülesanded olid huvitavad, kuigi hoone trepidel jooks kulutas hulganisti energiat.
26 oli hea, põõsas teede hargnemisel, järgmine (45) oli valgel alal. Selle leidmine ei saanud olla keeruline, aga hindasime vahemaad valesti ja otsisime seda varem kui ei oleks pidanud. Langesime rajameistri nö lõksu.
Järgmine oli garaažide nurk ja siis finiš.
Läbisime 33 kilomeetrit, rumalaid vigu kogunes palju. Hea, et niigi läks:)
Kaart teekonnaga
18. sept 2012
Rogaini MM, Tšehhi 2012
Parem hilja kui mitte kunagi :)
Rogaini MMi Tšehhis ühildasime perepuhkusega. Tšehhimaale jõudsime juba nädal varem. Võtsime kõrgeima tipu, Sneška (1600 m), olime mõned päevad Prahas ja siis kolisime üle Karlovy Varysse.
Stardile eelneval päeval käisime ka kohapeal elu-oluga tutvumas ja mõõtsime stardihommikuks teekonna ja lobisesime Ivari ja Rauliga veidi. Me üldse ei kadestanud neid, kes telkidega jäid suht kobeda vihmavalingu kätte.
Hommikul panime ennast hotellis valmis, jätsime lastele juhised ja kohale jõudsime nagu eelnevalt planeerisime.
Hommik oli uduniiske ja veidi jahe. Planeerimine kaua aega ei võtnud. Olime ootusärevad, sest maastik oli väga mitmekülgne ja paljude tõuside ja langustega, millest paljud neist ka päris järsud. Meie planeering jäi Tšehhimaa piiridesse, sest Saksa poolel oli palju metsasihte ja arvasime, et need ei pruugi sugugi kergelt läbitavad olla. Sakslaste "ordnung" oli siiski ka metsa all.
80 seisime minutit kümme järjekorras, et märget kirja saada. SI jaam (ainult üks) käis käest kätte, suht absurdne otsus korraldajate poolt, see oli ju etteaimatav, et sinna lähevad suured hordid. Statistikas näha, et seda punkti võeti kõige rohkem, 304 korda (enamus esimese tunni jooksul).
 |
| Järjekord punktis 80 |
66 harjusime veel kaardiga, tegime väikses kõrvalepõike, aga edasi läks kenasti. Saime ka Gängiga kokku. Tasapisi harjusime maastikuga ja saime kätte ka sobiva rütmi.
Väiksema apsu tegime sisse, kui ei märganud teeotsa, liikudes punktist 95 punkti 45, aga üldiselt kõik sujus, ikka üles ja alla, üles ja alla.
Suurema silmuse tegime enne punkti 83, kus läksime lohakaks ja arvasime, et punktid peaksid olema just seal, kuhu meie kulgeme. Punkt 83 ka ennast lihtsalt ei näidanud, pidime enne väikse kõrvalpõike tegema. Punkti 64 piirkonnas oli koos mitu eesti võistkonda, aga läksime seal erinevaid teid pidi edasi, meie valisime teevariandi, ülejäänud kadusid võssa:)
Siin tegime ka esimesed muudatused, nägime, et olime liikunud aeglasemalt, kui esialgu planeerisime. Välja jäid 84 ja 63.
Edasi jätkusid pikad teetapid, üldiselt oli veidi laugem. Peale punkti 56 läks juba hämaraks ja otsisime lambid välja. Minek punkti 90 ei olnud väga lihtne, suuremaid orientiire ei olnud ja pimedas oli ka olemasolevaid päris raske märgata. Otsisime tee vasakust äärest kraave ja püüdsime nende üle ka arvestust pidada. Öö oli täiesti pime, ei ühtegi tähte või kuud. Igatahes leidsime punkti suhteliselt hästi, see oli hea, et esialgu natuke mööda läksime, sest otse minnes oli päris tihe noorte kuuskede tukk ja teelt otse punkti minnes oleks sealt läbiminek üsna problemaatiline olnud.
Enne punkti 49 korrastasime jalgu (vahetasime plaastreid), siis kohtasime Eduardi ja Marjet, edasi oli tõus, millel ei tundunud lõppu olevat.
Enne punkti 53 kukkusin kuidagi kändude vahel nii õnnetult, et murdsin SI pulga ja tükk aega läks, enne, kui leidsin (kiibi osa) ta kõrgest rohust üles, vedas, et üldse üles leidsin.
Edasi tuli 44. Selle leidmisega läks kahjuks ka väga palju aega. Lähenesime punkti väga täpselt, aga lasime punkti juures eksitada ennast mitme vene võistkonna poolt, kes hõigeldes, igale poole valgustades, kaootiliselt liikudes edasi-tagasi tõmblesid ja meie kah. Läks natuke aega, kui suutsime siiski adekvaatselt olukorda hinnata ja peaaegu, et peidetud (öistes tingimustes) punkti üles leida.
 |
| Juuresoleval pildil võtab Gäng seda punkti päeval. |
Edasi ootas meid võistluskeskus, mis tundus juba siinsamas, aga jäi veel niiii kaugele. Igatahes mõni meist, täidetud makaronidega, langes nii viieks tunniks täielikku tühjusesse.
Hommikul oli elu jälle ilus. Punktid tulid ilusasti kätte, mõtted olid aga juba eemal, nimelt Karlovy Varys. Seetõttu ei jälginud me väga täpselt ka enam kaarti ja ei arvestanud ka meie võimalustega. Oleksime võinud lõpu lahendada 40-54-71-43, aga märkasime seda võimalust alles siis kui olime lähenemas mäele, mille otsas asus punkt 43. Tagasi ka ei soovinud enam minna, kuigi ajaliselt oleksime vast võinud punnitada, protokollis oleksime tõusnud ligi nelikümmend kohta. Aga see on oleks.
Peale lõpetamist kaua ei jokutanud, kiiresti hotelli, siis sõtsime kohe edasi mingile minilooduskaitsealale, kus olid mini kuumaveeallikad ja väga mini muda allikad, siis ekselsime seal veidi veel ja siis tagasi Karlovy Varysse. Õhtu veetsime Gängiga saunas/veekeskuses, kus toimus sisukas ja emotsionaalne vestlus kohalikega teemal venelased ja maailm.
Ees ootas meid veel nädal Tšehhis ja Slovakkias. Pildigalerii ka.
Lõikasin kaardi väiksemaks. Oranz on esimese päeva teekond valges, punane pimedas, Teine päev sai träkitud ja on seetõttu päris realistlik. Kahjuks õnnestus esimese päeva träkk ära kustutada.
Kilomeetreid kokku: esimene päev 58, teine päev 19. Teise päeva tõuse tuli 1500 meetrit, esimesel - ei oska kohe arvata.
30. juuli 2012
"Kivikasukas"
Sai lubatud osaleda Keila poolmaratonil.
Erilisi eesmärke ei olnud kui, et sattuda statistikasse ja et üle 2:30 aega ei tule.
Ilm ei olnud minu jaoks soosiv, liiga palav, aga mis seal ikka tuli kainet meelt säilitada.
Alguses proovisin Krooni Olevi tuules püsida, aga sain aru, et sellises tempoga ma küll lõpuni ei vea. Lasin tempo alla ja tiksusin tasakesi edasi, tundus, et olen viimane, aga mingitel hetkedel tuli kaks-kolm selga vastu:)
Palav oli, igas punktis läks kaks vett pähe ja spordijook.
Lõpus tekkis ka väiks võistluslik moment, kus ühe mahajääjaga vahetasime pidevalt kohti, tema jooksis minust mööda, siis käis ja mina jooksin temast mööda, siis tema jooksis minust mööda...
Finišispurdis oli ta minust kiirem.
Lõppaeg 2:20:22. Pole paha, üle pika aja (30a.) jälle ka jooksuvõistlus.
Erilisi eesmärke ei olnud kui, et sattuda statistikasse ja et üle 2:30 aega ei tule.
Ilm ei olnud minu jaoks soosiv, liiga palav, aga mis seal ikka tuli kainet meelt säilitada.
Alguses proovisin Krooni Olevi tuules püsida, aga sain aru, et sellises tempoga ma küll lõpuni ei vea. Lasin tempo alla ja tiksusin tasakesi edasi, tundus, et olen viimane, aga mingitel hetkedel tuli kaks-kolm selga vastu:)
Palav oli, igas punktis läks kaks vett pähe ja spordijook.
Lõpus tekkis ka väiks võistluslik moment, kus ühe mahajääjaga vahetasime pidevalt kohti, tema jooksis minust mööda, siis käis ja mina jooksin temast mööda, siis tema jooksis minust mööda...
Finišispurdis oli ta minust kiirem.
Lõppaeg 2:20:22. Pole paha, üle pika aja (30a.) jälle ka jooksuvõistlus.
25. juuli 2012
Keila-Joa rogain 2012
Käesoleva aasta Orioni rogain toimus meile vägagi tuttavas piirkonnas, Vääna-Jõesuu, Lohusalu, Klooga-Rand ja kagu suunas peaaegu Türk Mati majani välja.
Esialgne pilt kaardile ja tõdemus, et korraliku tulemuse saavutamiseks peab väga palju jooksma ja eelkõige väga hea rajavaliku tegema. Kuna juhend keelas jõgede ületamise, siis jäi kaks valikut, kas Keila jõe parem või siis vasak kallas. Vasakul kaldal oli selgelt rohkem punkte, aga punktivahed pikemad.
Otsustasime, et võtame parema kalda punktid, kusjuures kõige kaugema (71) jätame välja ja siis tuleme tagasi läbi Lohusalu, Laulasmaa ja edasi jäi lahtiseks - vastavalt olukorrale.
Starti jõudsime hiljem, sest ennetavalt andis ilmataat hoiatava vihmavalingu ja kes see ikka kohe alguses märjaks soovib saada. Arvan, et startisime 1-2 minutilise hilinemisega ja seadsime suuna Keila-Joalt Vääna poole. Paistis, et vihmavaling oli ka Gängi suunataju häirinud, sest kuskilt nurga tagant ilmusid ka nemad välja ja jooksid samas suunas, mis meiegi, aga kadusid meil üsna kiirelt nägemisulatusest.
Hoidsime ühtlast tempot, et mitte ennast kohe kinni joosta. Vahepeal jõudis meist ka soome paar mööduda, aga punktis 43 olime koos, siis kadusid nad uuesti eest ja järgmises punktis olime jälle koos. Nii kuni punktini 72, peale seda jäid nad meist maha. Vahepeal oli meile seltsiks ka perekond koerakesega.
Punkti 44 läksime otse peale ja saime ta valutult kätte, kuigi tuli läbi tiheda padriku pressida.
61te minnes leidsime vaevumärgatava sihi üles ja edasi oli pidev vees sumpamine.
Joogipunktis vett vaja ei läinud, oli veel endal järgi, aga punktist 59 minnes arvasin, et võiksime otse pangast alla minna ja sihte mööda suurele teele minna, aga maastikul oli raske liikuda ja tulime teerajale tagasi, proovisime meeltesegaduses veel üks kord, aga valisime siiski kindlama teevaliku.
Olgugi, et algselt jäi meie valikust jäi välja kauge punkt 71, siis otsustasime siiski ta ära võtta. Poolele teel sinna arvasin, et ei oleks pidanud minema, aga kui punkt võetud, siis arvasin, et küll ta meile ära kulub.
Ja kuluski:)
Teel 31te tegime peatuse, Eval hakkas kand hõõruma, mida varem pole juhtunud.
Raketibaasi punktid 31 ja 35 otsustasime võtta vahetult enne punkti 40, lootsime, et saame suvilate vahelt ilusasti läbi, see ka õnnestus. Natuke kauem aega läks punktiga 35, sest otsisime põhjapoolse vallide vaheliselt varest punkti taga. Siin tegi Eva teise plaasterdamise.
Edasi vaheldus militaarmaastik, mingite sõjalis-sportlike rühmitustega, suvilarajooniga. Nagu eelnevalt arvasime, tahavad ka suvilate elanikud vabalt mereäärde saada ja seetõttu saime suht otse suvilate vahelt läbi.
Väsimus hakkas juba tunda andma ja parema kalda viimase punkti võtmisel (kaardil 23, tulemustes vist 24) pöörasime 15 meetrit enne punkti tagasi, arvasime, et panime punktist mööda, Väike piruett:)
Aega oli kulunud juba 4 tundi ja 40 minutit, Arvestasime et ilma punktita 71 läbime selle maa 4 tunniga, olime kuskil 20-30 minutiga miinuses. Gängil kulus 3 tundi ja 28 minutit.
Joogipunktis oli kolmas plaasterdamine.
Edasi oli meil vähemalt kohalike olude tundmise eelis:) Panime tuima jooksu Lohusallu, siis Laulasmaale ja siis jälle suvilate vahelt läbi tagasi Keila-Joale.
Lõpus jäi veel küsimus, kas võtame ka punkti 22, aga kella järgi tundus, et ei pruugi võtta (finišis selgus, et meie kell oli 5 minutit ees), seetõttu läksime punktist 21 otse finišisse.
Üldarvestuses 22. koht, MN 5. koht (see on eriti hea), nojah MN40, 5 võistkonna seas, ka 3. koht:)
Meie teekond kah. Parema pildi saab siis, kui klikid parema klahviga pildile ja valid "Open link in new window"
Kokku tuli kilomeeterid 48.
Esialgne pilt kaardile ja tõdemus, et korraliku tulemuse saavutamiseks peab väga palju jooksma ja eelkõige väga hea rajavaliku tegema. Kuna juhend keelas jõgede ületamise, siis jäi kaks valikut, kas Keila jõe parem või siis vasak kallas. Vasakul kaldal oli selgelt rohkem punkte, aga punktivahed pikemad.
Otsustasime, et võtame parema kalda punktid, kusjuures kõige kaugema (71) jätame välja ja siis tuleme tagasi läbi Lohusalu, Laulasmaa ja edasi jäi lahtiseks - vastavalt olukorrale.
Starti jõudsime hiljem, sest ennetavalt andis ilmataat hoiatava vihmavalingu ja kes see ikka kohe alguses märjaks soovib saada. Arvan, et startisime 1-2 minutilise hilinemisega ja seadsime suuna Keila-Joalt Vääna poole. Paistis, et vihmavaling oli ka Gängi suunataju häirinud, sest kuskilt nurga tagant ilmusid ka nemad välja ja jooksid samas suunas, mis meiegi, aga kadusid meil üsna kiirelt nägemisulatusest.
Hoidsime ühtlast tempot, et mitte ennast kohe kinni joosta. Vahepeal jõudis meist ka soome paar mööduda, aga punktis 43 olime koos, siis kadusid nad uuesti eest ja järgmises punktis olime jälle koos. Nii kuni punktini 72, peale seda jäid nad meist maha. Vahepeal oli meile seltsiks ka perekond koerakesega.
Punkti 44 läksime otse peale ja saime ta valutult kätte, kuigi tuli läbi tiheda padriku pressida.
61te minnes leidsime vaevumärgatava sihi üles ja edasi oli pidev vees sumpamine.
Joogipunktis vett vaja ei läinud, oli veel endal järgi, aga punktist 59 minnes arvasin, et võiksime otse pangast alla minna ja sihte mööda suurele teele minna, aga maastikul oli raske liikuda ja tulime teerajale tagasi, proovisime meeltesegaduses veel üks kord, aga valisime siiski kindlama teevaliku.
Olgugi, et algselt jäi meie valikust jäi välja kauge punkt 71, siis otsustasime siiski ta ära võtta. Poolele teel sinna arvasin, et ei oleks pidanud minema, aga kui punkt võetud, siis arvasin, et küll ta meile ära kulub.
Ja kuluski:)
Teel 31te tegime peatuse, Eval hakkas kand hõõruma, mida varem pole juhtunud.
Raketibaasi punktid 31 ja 35 otsustasime võtta vahetult enne punkti 40, lootsime, et saame suvilate vahelt ilusasti läbi, see ka õnnestus. Natuke kauem aega läks punktiga 35, sest otsisime põhjapoolse vallide vaheliselt varest punkti taga. Siin tegi Eva teise plaasterdamise.
Edasi vaheldus militaarmaastik, mingite sõjalis-sportlike rühmitustega, suvilarajooniga. Nagu eelnevalt arvasime, tahavad ka suvilate elanikud vabalt mereäärde saada ja seetõttu saime suht otse suvilate vahelt läbi.
Väsimus hakkas juba tunda andma ja parema kalda viimase punkti võtmisel (kaardil 23, tulemustes vist 24) pöörasime 15 meetrit enne punkti tagasi, arvasime, et panime punktist mööda, Väike piruett:)
Aega oli kulunud juba 4 tundi ja 40 minutit, Arvestasime et ilma punktita 71 läbime selle maa 4 tunniga, olime kuskil 20-30 minutiga miinuses. Gängil kulus 3 tundi ja 28 minutit.
Joogipunktis oli kolmas plaasterdamine.
Edasi oli meil vähemalt kohalike olude tundmise eelis:) Panime tuima jooksu Lohusallu, siis Laulasmaale ja siis jälle suvilate vahelt läbi tagasi Keila-Joale.
Lõpus jäi veel küsimus, kas võtame ka punkti 22, aga kella järgi tundus, et ei pruugi võtta (finišis selgus, et meie kell oli 5 minutit ees), seetõttu läksime punktist 21 otse finišisse.
Üldarvestuses 22. koht, MN 5. koht (see on eriti hea), nojah MN40, 5 võistkonna seas, ka 3. koht:)
Meie teekond kah. Parema pildi saab siis, kui klikid parema klahviga pildile ja valid "Open link in new window"
Kokku tuli kilomeeterid 48.
9. juuli 2012
"Muti metroo"
Käisime kolleegidega veidi ringi jalutamas ja leidsime sellise vidina.
Millega tegu on ja kus see asub?
Millega tegu on ja kus see asub?
17. mai 2012
Libahundi jälg 2012 Jägala
Kevadisel Libahundil kavatsesime osaleda pere klassis, sest arvasime, et peale Leedu rogaini oleme parajalt küpsed, et ei jaksa palju joosta ja ongi paras Minnale rogaini pehmemat varianti tutvustada. Kujunes, aga nii, et kompenseerisime hoopis lahjat esinemist EMil.
Niisiis, Minnal kurk valutas ja see oli piisav põhjus osalemisest eemale hoida. Ilm lubas ka parajalt jahedat koos väikeste vihmasabinatega, paras rogaini ilm ju:) Enesetunne tundus kah hea olevat.
Registreerimisel selgus, et meile oli antud uus number 279, nöörilt olid numbrid 278 ja siis 280??? Arvasin, et meie number oli siiski 269, oligi olemas. Hiljem selgus, et haarasin siiski vale numbri, õnneks asi lahenes ilusasti.
Stardiülesandel kulus minul palju aega teise tähe leidmisele, Eva ei leidnud ühte tähte üldse üles, õnneks kobistasime siiski õige vastuse ära.
Lisaülesande punktidesse plaanisime minna hiljem, et vältida järjekordi ja seetõttu oli meie esimene lisaülesande punkt alles üheksas. Liikusime alguses aeglaselt, aga kui olime ennast nö soojaks käinud, siis kus joosta saime, seal jooksime, vahel ka mitte. Maastik lõunapool Narva maanteed oli üsna risune, aga mitte selline nagu Lätis:)
Peale kanuude lisaülesandega punkti olime planeerinud ka punkti 64, aga tundus, et olime ajagraafikust natuke maha jäänud ja otsustasime selle punkti vahele jätta.
Siis tuli palju punkte, mida sai võtta lihtsalt mööda teed joostes ja tehes kõrvalepõikeid punktidesse.
Punktist 43 punkti 52 otsustasime minna üle lageda Narva maanteele ja seal nö jooksuga teeületuskohta, milleks osutus loomade "teeületuse" tunnel ehk ökotruup. Äärmiselt ebameeldiv paik pikakasvulistele.
Ajaliselt olime graafikus, isegi 10 minutiga plussis.
Põhjaosas suurt ringi ei teinud, vahepeal oli ka kena männimets.
Tagasi üle Narva maantee tulime Jägala jõe juures, selleks ajaks oli juba väsimus kah kohale jõudnud, aga pingutasime edasi.
Mittekommenteeritav laevukese ehitamise lisaülesanne, siis lisaks kohe ka veetakistuse ületus ja edasi panime nö tuima. Kartsime, et ei jõua aega ja jätsime 57 (kortermaja) välja, sest ei osanud ette arvata, kui palju aega võib lisaülesandega punktis 83 minna.
Finišeerisime 10 minutit enne kella:( Oleks kainelt suutnud lõpus mõelda, siis oleks võinud ära võtta 57, siis lisaks 83, kasvõi ilma lisaülesandeta, punkte oleksime ikka samapalju saanud, aga oleks jäänud ka võimalus lisapunkte saada. Nojah, oleks võinud ka...
Hetkel oleme 19. kohal, kokku punkte 134, HDs olime 8.
Kokku tuli kuskil 30 kilomeetrit.
Ideaalsest tulemusest, meie jaoks, jäi puudu 5 punkti, aga parafraseerides Jaagu sügisese Libahundi kommentaari, siis: "Et edestasime Jaaku ja Hellet, võib sportliku poolega rahule jääda.".
Meie teekond kah.
Niisiis, Minnal kurk valutas ja see oli piisav põhjus osalemisest eemale hoida. Ilm lubas ka parajalt jahedat koos väikeste vihmasabinatega, paras rogaini ilm ju:) Enesetunne tundus kah hea olevat.
Registreerimisel selgus, et meile oli antud uus number 279, nöörilt olid numbrid 278 ja siis 280??? Arvasin, et meie number oli siiski 269, oligi olemas. Hiljem selgus, et haarasin siiski vale numbri, õnneks asi lahenes ilusasti.
Stardiülesandel kulus minul palju aega teise tähe leidmisele, Eva ei leidnud ühte tähte üldse üles, õnneks kobistasime siiski õige vastuse ära.
Lisaülesande punktidesse plaanisime minna hiljem, et vältida järjekordi ja seetõttu oli meie esimene lisaülesande punkt alles üheksas. Liikusime alguses aeglaselt, aga kui olime ennast nö soojaks käinud, siis kus joosta saime, seal jooksime, vahel ka mitte. Maastik lõunapool Narva maanteed oli üsna risune, aga mitte selline nagu Lätis:)
Peale kanuude lisaülesandega punkti olime planeerinud ka punkti 64, aga tundus, et olime ajagraafikust natuke maha jäänud ja otsustasime selle punkti vahele jätta.
Siis tuli palju punkte, mida sai võtta lihtsalt mööda teed joostes ja tehes kõrvalepõikeid punktidesse.
Punktist 43 punkti 52 otsustasime minna üle lageda Narva maanteele ja seal nö jooksuga teeületuskohta, milleks osutus loomade "teeületuse" tunnel ehk ökotruup. Äärmiselt ebameeldiv paik pikakasvulistele.
Ajaliselt olime graafikus, isegi 10 minutiga plussis.
Põhjaosas suurt ringi ei teinud, vahepeal oli ka kena männimets.
Tagasi üle Narva maantee tulime Jägala jõe juures, selleks ajaks oli juba väsimus kah kohale jõudnud, aga pingutasime edasi.
Mittekommenteeritav laevukese ehitamise lisaülesanne, siis lisaks kohe ka veetakistuse ületus ja edasi panime nö tuima. Kartsime, et ei jõua aega ja jätsime 57 (kortermaja) välja, sest ei osanud ette arvata, kui palju aega võib lisaülesandega punktis 83 minna.
Finišeerisime 10 minutit enne kella:( Oleks kainelt suutnud lõpus mõelda, siis oleks võinud ära võtta 57, siis lisaks 83, kasvõi ilma lisaülesandeta, punkte oleksime ikka samapalju saanud, aga oleks jäänud ka võimalus lisapunkte saada. Nojah, oleks võinud ka...
Hetkel oleme 19. kohal, kokku punkte 134, HDs olime 8.
Kokku tuli kuskil 30 kilomeetrit.
Ideaalsest tulemusest, meie jaoks, jäi puudu 5 punkti, aga parafraseerides Jaagu sügisese Libahundi kommentaari, siis: "Et edestasime Jaaku ja Hellet, võib sportliku poolega rahule jääda.".
Meie teekond kah.
9. mai 2012
Rogaini EM Leedus 2012
Selle aasta sõit rogaini EMile oli kuni viimase hetkeni küsimärgi all. Meiu Triin otsustas haigeks jääda ja seis oli 50/50, kas läheme või ei? Kuna olime lubanud ka Gängi kohale toimetada, siis pidime ühel hetkel neile teada andma, et me ei ole kindlad minejad, meile jäi küll võimalus hiljem järgi sõita.
Üllatuslikult oli meie laste perearst ka vahepeal pensionile läinud, aga kuidagimoodi õnnestus mingil hetkel laps teise arsti juurde viia. Saime esialgu kinnituse, et midagi väga tõsist ei ole ja siis, Eva tungival nõudmisel (asjad olid ju pakitud), otsustasime siiski Leetu sõita.
Lahkusime Keilast 13:30 ja kohale jõudsime 20:30 paiku. Gäng jõudis ka peale "seiklusi" kohale.
Planeerimisel arvestasime, et läbime rohkem kui Lätis, kuni 90 kilomeetrit ja teeme ka öise puhkepausi.
Spikerdasime Gängilt ka ühe teevaliku.
Esimese osa pikkuseks planeerisime 12 tundi, siis paar tundi puhkust ja uuesti rajale. Teine osa jäi vabaks, vastavalt sellele, kuidas jaksu on, sest plaanisime kohe ka tagasi sõita.
1. osa: 22-55-25-27-46-59-70-61-60-65-38-37-73-67-71-69-78-49-80-96-93-82-83-85-84-87-92-91-77-64-74-40-39-97-26-50
Loodus oli kena, natuke meenutas meie Kõrvemaad.
Esimese aeganõudvama ajakao tegime punkti 93 otsides. Lihtne punkt, aga läksime põhja poolt mööda ja otsisime olematut saart kaugemal ida pool, kogukadu ~10-15 minutit.
Teine ajakadu oli punkti 91 minnes. Jäime lobisema ja näpp läks nö kaardilt minema ja raiesmiku servas olev tee ka ekstas ja nii me seal ekslesime, tuli tagasi minna ja uuesti kaardile saada.
Punkti 74 minnes läks juba pimedaks, tuli lambid välja otsida.
Minek 97ndasse oli võrratu. Vasakut kätt ja tagasi tulles, möirgasid, seda on isegi vähe öeldud, konnad, õigemini seda ei saagi seletada, seda peab ise kuulma. Selline ürgne konnakontsert, nii, et omavahel ei saanud rääkidagi. Võimas - juba sellepärast tasus Leetu tulla.
Ja siis punkt 50. Pole sõnu - ei leia üles. Proovisime nii ja naa, aga ühel hetkel ei suutnud ennast kaardil ja maastikul kokku viia. Kaardil on küll märgitud väike lagendik tornist lõunas, aga arvasin, et see on looduses väiksem. Kuna olime planninud peale seda punkti ka puhata, siis ei hakanud rohkem pimedas otsima, eks vaim oli ka juba tönts. Ajakadu - usun, et tund. Nojah, tingmärgid tuleb ka endale selgeks teha, sest torni me küll ei otsinud, pigem nö loomade soolapunkti.
Kella 01:00 (paan oli et 00:00) paiku jõudsime võistluskeskusesse, sõime ja tohterdasime jalgu. Äratuse unustasin panna, aga ärkasin pool tundi peale soovitud äratust ise üles. Seadsime ennast korda, kiire planeering, ajavaruga, sees ka 50.
2. osa: 50-23-53-30-44-35-42-28-29-43-56-36-24-21
Peale 43 punkti tekkis veel idee, et võtame 72 ka aga jätsime selle siiski välja.
Kokku olime rajal 23 tundi, millest ~4 tundi veetsime võistluskeskuses.
Läbitud tee on ligikaudu 70 kilomeetrit (nagu Lätiski), päeval 59 ja öössel 11.
Erinevaid toite tarbisime iga kahe tunni tagant, vett saime kõikidest joogipunktidest, tõsi küll 49ndas, olime viimaste hulgas, kes veel vett said.
Üldarvestuses olime 133ndad, oma grupis 36 võistkonna seas 27ndad.
Tulemused on näha siit.
Meie teekond ka.
Roheline 1. osa päevavalges, sinine öössel.
Punane 2. päev.
Tänud Eduardile kaardi eest.
Üllatuslikult oli meie laste perearst ka vahepeal pensionile läinud, aga kuidagimoodi õnnestus mingil hetkel laps teise arsti juurde viia. Saime esialgu kinnituse, et midagi väga tõsist ei ole ja siis, Eva tungival nõudmisel (asjad olid ju pakitud), otsustasime siiski Leetu sõita.
Lahkusime Keilast 13:30 ja kohale jõudsime 20:30 paiku. Gäng jõudis ka peale "seiklusi" kohale.
Planeerimisel arvestasime, et läbime rohkem kui Lätis, kuni 90 kilomeetrit ja teeme ka öise puhkepausi.
Spikerdasime Gängilt ka ühe teevaliku.
Esimese osa pikkuseks planeerisime 12 tundi, siis paar tundi puhkust ja uuesti rajale. Teine osa jäi vabaks, vastavalt sellele, kuidas jaksu on, sest plaanisime kohe ka tagasi sõita.
1. osa: 22-55-25-27-46-59-70-61-60-65-38-37-73-67-71-69-78-49-80-96-93-82-83-85-84-87-92-91-77-64-74-40-39-97-26-50
Loodus oli kena, natuke meenutas meie Kõrvemaad.
Esimese aeganõudvama ajakao tegime punkti 93 otsides. Lihtne punkt, aga läksime põhja poolt mööda ja otsisime olematut saart kaugemal ida pool, kogukadu ~10-15 minutit.
Teine ajakadu oli punkti 91 minnes. Jäime lobisema ja näpp läks nö kaardilt minema ja raiesmiku servas olev tee ka ekstas ja nii me seal ekslesime, tuli tagasi minna ja uuesti kaardile saada.
Punkti 74 minnes läks juba pimedaks, tuli lambid välja otsida.
Minek 97ndasse oli võrratu. Vasakut kätt ja tagasi tulles, möirgasid, seda on isegi vähe öeldud, konnad, õigemini seda ei saagi seletada, seda peab ise kuulma. Selline ürgne konnakontsert, nii, et omavahel ei saanud rääkidagi. Võimas - juba sellepärast tasus Leetu tulla.
Ja siis punkt 50. Pole sõnu - ei leia üles. Proovisime nii ja naa, aga ühel hetkel ei suutnud ennast kaardil ja maastikul kokku viia. Kaardil on küll märgitud väike lagendik tornist lõunas, aga arvasin, et see on looduses väiksem. Kuna olime planninud peale seda punkti ka puhata, siis ei hakanud rohkem pimedas otsima, eks vaim oli ka juba tönts. Ajakadu - usun, et tund. Nojah, tingmärgid tuleb ka endale selgeks teha, sest torni me küll ei otsinud, pigem nö loomade soolapunkti.
Kella 01:00 (paan oli et 00:00) paiku jõudsime võistluskeskusesse, sõime ja tohterdasime jalgu. Äratuse unustasin panna, aga ärkasin pool tundi peale soovitud äratust ise üles. Seadsime ennast korda, kiire planeering, ajavaruga, sees ka 50.
2. osa: 50-23-53-30-44-35-42-28-29-43-56-36-24-21
Peale 43 punkti tekkis veel idee, et võtame 72 ka aga jätsime selle siiski välja.
Kokku olime rajal 23 tundi, millest ~4 tundi veetsime võistluskeskuses.
Läbitud tee on ligikaudu 70 kilomeetrit (nagu Lätiski), päeval 59 ja öössel 11.
Erinevaid toite tarbisime iga kahe tunni tagant, vett saime kõikidest joogipunktidest, tõsi küll 49ndas, olime viimaste hulgas, kes veel vett said.
Üldarvestuses olime 133ndad, oma grupis 36 võistkonna seas 27ndad.
Tulemused on näha siit.
Meie teekond ka.
Roheline 1. osa päevavalges, sinine öössel.
Punane 2. päev.
Tänud Eduardile kaardi eest.
10. apr 2012
VOR - kuidas edasi...
Volvo Ocean Race on kahtlemata puretamismaailma suursündmus. Samas on, minu arvates, märke, et asi hakkab nö käest ära minema ja ma ei taha siin olla halva ettekuulutaja.
Esimeseks märgiks on jahtide vähesus, ainult kuus. Põhjus võib olla millesiganes, aga mulle tundub, et ülemaailmne masu on ka tipppurjetamisse jõudnud. Tiimide eelarved, vähemalt mulle tundub, on meeletud.
Viimastel aastatel on kõvasti panustatud uutesse tehnoloogiatesse ja ultrakergetesse materjalidesse, kõik sellepärast, et jahti kiiremaks ja kergemaks saada. Lisaks purjetatakse viimase piiri peal. Seda näitavad mastide purunemised esimesel etapil ja nüüd lisanduvad veel mitmed tehnilised rikked 5. etapil, kus finišeeris kaks jahti, Puma ja Telefonica, ülejäänud, kas katkestasid (Abu Dhabi, Sanya) või siis käisid vahepeal jahte remontimas (Croupama, Camper) ja üritavad nüüd ennast finišisse vedada.
Lisaks mitme jahi kereremondid, sest kered hakkasid lagunema. "Hea" reklaam süsiniktehnoloogiale. Tundub, et maapealne meeskond peab ühte nö varujahti kaldal kaasa vedama.
Mingil määral võib olukorda võrrelda kahekaskümnendate autospordiga, kus autod läksid meeletult võimasks. Edasise kosmiliste võimsuste kasutamise pidurdas Henri Toivoneni surmaga lõppenud avarii.
Loodetavasti jääb avamere purjetamises peale nö terve mõistus ja suudetakse nö seda õnnetust vältida.
Siin on ka "meeleolukas" video Telefonika "kaaluta oleku" harjutustest :) Toimumispaik - Lõunaookean.
Esimeseks märgiks on jahtide vähesus, ainult kuus. Põhjus võib olla millesiganes, aga mulle tundub, et ülemaailmne masu on ka tipppurjetamisse jõudnud. Tiimide eelarved, vähemalt mulle tundub, on meeletud.
Viimastel aastatel on kõvasti panustatud uutesse tehnoloogiatesse ja ultrakergetesse materjalidesse, kõik sellepärast, et jahti kiiremaks ja kergemaks saada. Lisaks purjetatakse viimase piiri peal. Seda näitavad mastide purunemised esimesel etapil ja nüüd lisanduvad veel mitmed tehnilised rikked 5. etapil, kus finišeeris kaks jahti, Puma ja Telefonica, ülejäänud, kas katkestasid (Abu Dhabi, Sanya) või siis käisid vahepeal jahte remontimas (Croupama, Camper) ja üritavad nüüd ennast finišisse vedada.
Lisaks mitme jahi kereremondid, sest kered hakkasid lagunema. "Hea" reklaam süsiniktehnoloogiale. Tundub, et maapealne meeskond peab ühte nö varujahti kaldal kaasa vedama.
Mingil määral võib olukorda võrrelda kahekaskümnendate autospordiga, kus autod läksid meeletult võimasks. Edasise kosmiliste võimsuste kasutamise pidurdas Henri Toivoneni surmaga lõppenud avarii.
Loodetavasti jääb avamere purjetamises peale nö terve mõistus ja suudetakse nö seda õnnetust vältida.
Siin on ka "meeleolukas" video Telefonika "kaaluta oleku" harjutustest :) Toimumispaik - Lõunaookean.
5. apr 2012
21. märts 2012
Teisipäeva õhtu
Selle aasta Keila O-ÖÖ ilmastikutingimused olid paremad kui eelmisel aastal, ei olnud nii libe ja ka temperatuur oli plussis.
Seekord oli eesmärgiks kõik punktid läbida. Tõnu oli stardis murelik, kuna tundus, et esikohta on sel aastal raske kaitsta.
Raja planeerisime kiirustades ja nagu ikka, saanuks ka paremini planeerida nii nagu tavaliselt:).
Mis siin ikka, otsustasime esialgu lõunasse minna nö päripäeva ja panimegi kerge sörgiga mööda suusaradasid ajama. 34ndas (sillal) olime tõenäoliselt esimesed, sest hiljem kuulsin, et selles oli ka mingi lisaülesande variant, aga me ei näinud seal kedagi.
Peale 39ndat olime valiku ees kas lähme kohe vasakule või võtame ka no basseinipunkti ära, läksimegi 41.
Edasi oli jälle valik, kas proovida otse või siis majapidamise kõrvalt punkti 49. Otse oli hea, sai isegi peaaegu kuiva jalaga.
Hea, et Rando, Ülari ja CO (vist Linnakodanik 1 ja Linnakodanik 2) olid otsustanud ka O-ÖÖst osa võtta, järgmised kaks punkti (48, 50) võtsime peaaegu koos.
Peale 50ndat saime kaaslasteks kaks laigulises vormis poissi. Punktid 47, 46, 45, ja 44 võtsime peaaegu koos. Peale igat punkti märkimist panid poisid kõvasti ees minema, aga punktis olime ikka koos :).
Edasi tulid pikad otsad ja palju lumes sumpamist, peale 42st läks paremaks, vähem lund ja kannatas jälle sörkida.
Minu arvates oli 36 maastikul vales kohas, aga õnneks oskas Eva, sel ajal kui mina kaardil näpuga järge ajasin, ka teisele poole teed vaadata.
Nojah, siis tuli veel veidi joosta ja olimegi finišis.
Aeg: 2:14., koht oli 9.
Kokku tuli ~11,3 km.
Oli mõnus tesipäeva õhtu, saime 45 minutit varem koju kui olime arvestanud.
Seekord oli eesmärgiks kõik punktid läbida. Tõnu oli stardis murelik, kuna tundus, et esikohta on sel aastal raske kaitsta.
Raja planeerisime kiirustades ja nagu ikka, saanuks ka paremini planeerida nii nagu tavaliselt:).
Mis siin ikka, otsustasime esialgu lõunasse minna nö päripäeva ja panimegi kerge sörgiga mööda suusaradasid ajama. 34ndas (sillal) olime tõenäoliselt esimesed, sest hiljem kuulsin, et selles oli ka mingi lisaülesande variant, aga me ei näinud seal kedagi.
Peale 39ndat olime valiku ees kas lähme kohe vasakule või võtame ka no basseinipunkti ära, läksimegi 41.
Edasi oli jälle valik, kas proovida otse või siis majapidamise kõrvalt punkti 49. Otse oli hea, sai isegi peaaegu kuiva jalaga.
Hea, et Rando, Ülari ja CO (vist Linnakodanik 1 ja Linnakodanik 2) olid otsustanud ka O-ÖÖst osa võtta, järgmised kaks punkti (48, 50) võtsime peaaegu koos.
Peale 50ndat saime kaaslasteks kaks laigulises vormis poissi. Punktid 47, 46, 45, ja 44 võtsime peaaegu koos. Peale igat punkti märkimist panid poisid kõvasti ees minema, aga punktis olime ikka koos :).
Edasi tulid pikad otsad ja palju lumes sumpamist, peale 42st läks paremaks, vähem lund ja kannatas jälle sörkida.
Minu arvates oli 36 maastikul vales kohas, aga õnneks oskas Eva, sel ajal kui mina kaardil näpuga järge ajasin, ka teisele poole teed vaadata.
Nojah, siis tuli veel veidi joosta ja olimegi finišis.
 |
| Meie teekond |
Aeg: 2:14., koht oli 9.
Kokku tuli ~11,3 km.
Oli mõnus tesipäeva õhtu, saime 45 minutit varem koju kui olime arvestanud.
24. jaan 2012
16-aastaselt, üksi, ümber palli
Meediast on ka lõpuks läbi käinud, aga ei saa jätta märkimata.
Purjejahil sündinuna, 12-aastasena üksi Hollandist Inglismaale ja 16-aastasena üksinda ümber maakera - selline tüdruk (???) on Laura Dekker. Ei saagi öelda, et tüdruk, peale sellist kogemust - täiskasvanud inimene.
Lõpuks on see tehtud, algas Hollandi sotsiaalametnike kõva vastuseisuga, kuni selleni, et Laura (siis veel 14-aastane) vanematelt võeti ära õigus tütre eest otsustada, hiljem õigused taastati. Koolitöid tegi üle interneti ja muud kogemused, mida mõni inimene kogeb poole elu jooksul, lisaks.
Algus reis Portugalist 22.08.2010, lõppes 23.01.2012.
Kõva saavutus.
Rohkem infot Laura kodulehelt.
Paar pilti ka.
Ja veel, hiljuti tegi üksi pallitiiru ka üks eestimaa mees, kes ja mis on tema pallitiiru jahi nimi?
Kuna see tubli mees on varsti Eestimaa pinnal, siis esimene vihje.
Teine vihje. Üks tema tütardest on purjetamises tulnud Euroopa meistriks.
Kolmas vihje. Ta on Pärnu jahtklubi liige.
Neljas vihje: _k_ _ _n_m_ _
Viies vihje: _k_ _ an_maa
Kuues vihje: Uku _ an_maa
Uku Randmaa, jaht Temptation III
Kasutan Kalevi jahtklubi inimeste kätetööd ja lisan siia nopped Uku blogist.
Kes rohkem viitsib süveneda, see võib suhelda Ukuga ja küsida ligipääsu tema blogisse, Uku ei ole kade inimene:), e-post uku@morgander.ee
Purjejahil sündinuna, 12-aastasena üksi Hollandist Inglismaale ja 16-aastasena üksinda ümber maakera - selline tüdruk (???) on Laura Dekker. Ei saagi öelda, et tüdruk, peale sellist kogemust - täiskasvanud inimene.
Lõpuks on see tehtud, algas Hollandi sotsiaalametnike kõva vastuseisuga, kuni selleni, et Laura (siis veel 14-aastane) vanematelt võeti ära õigus tütre eest otsustada, hiljem õigused taastati. Koolitöid tegi üle interneti ja muud kogemused, mida mõni inimene kogeb poole elu jooksul, lisaks.
Algus reis Portugalist 22.08.2010, lõppes 23.01.2012.
Kõva saavutus.
Rohkem infot Laura kodulehelt.
Paar pilti ka.
 |
| Teekond |
 |
| Reisi alguses |
 |
| Reisi lõpus |
Ja veel, hiljuti tegi üksi pallitiiru ka üks eestimaa mees, kes ja mis on tema pallitiiru jahi nimi?
Kuna see tubli mees on varsti Eestimaa pinnal, siis esimene vihje.
 |
| Kariibi merel. Foto ränduri blogist |
Teine vihje. Üks tema tütardest on purjetamises tulnud Euroopa meistriks.
Kolmas vihje. Ta on Pärnu jahtklubi liige.
Neljas vihje: _k_ _ _n_m_ _
Viies vihje: _k_ _ an_maa
Kuues vihje: Uku _ an_maa
Uku Randmaa, jaht Temptation III
Kasutan Kalevi jahtklubi inimeste kätetööd ja lisan siia nopped Uku blogist.
Kes rohkem viitsib süveneda, see võib suhelda Ukuga ja küsida ligipääsu tema blogisse, Uku ei ole kade inimene:), e-post uku@morgander.ee
22. jaan 2012
Kui keegi...
...oleks kakskümmend aastat tagasi öelnud, et ma vabatahtlikult niisama jooksma hakkan, siis ma oleks tõenäoliselt ta välja naernud. Huvid olid siis lihtsalt teised. Aga näed kuidas on aeg edasi läinud ja huvid muutuvad/lisanduvad. Samas pean ka lisama, et tollased huvid ei ole kuhugi kadunud.
Võtan lühidalt kokku aasta 2011.
Käesoleva aasta plaanid on suured, kaks peamist, Rogaini EM ja Rogaini MM ja siis kõik ülejäänud, mis sinna vahele mahuvad, tuleb põnev aasta.
Võtan lühidalt kokku aasta 2011.
Käesoleva aasta plaanid on suured, kaks peamist, Rogaini EM ja Rogaini MM ja siis kõik ülejäänud, mis sinna vahele mahuvad, tuleb põnev aasta.
 |
| Kuskil Väinameres, 20 aastat tagasi. |
VOR tagasi pildil.
Piraadipiirkonnad on nüüd möödas ja jahid tagasi nö pildil.
Ehk siis kolmas etapp lõppes sellega, et jahid tõsteti India ookeanis, kokkulepitud punktis laevale ja siis, viidi kuskile, 100 miili, Abu Dhabist ja tehti "rahale" (loe sponsoritele), ka üks näidissõit~80 miili, finišiga Abu Dhabis.
Seekord ei saanud ka ilma kadudeta hakkama, Sanya lõhkus taglase ja oli sunnitud seetõttu katkestama. Järgmisel etapil peavad nad kindlasti lõpetama (Hiina, Sanya), sest on ju vaja sponsoritele näidata kuhu nende raha on paigutatud.
Kolmanda etapi start anti juba nädal tagasi ja algus oli samamoodi, jahid korjati laevale ja nüüd peale Maldiive, on nad tagasi nö pildil. Nüüd saab siis jälle reaalajas võistlust jälgida.
Juuresolevalt pildilt on näha, kuidas Telefonica pardale tõstetakse. Näha on ka okastraat pikki laevaparrast.
Ehk siis kolmas etapp lõppes sellega, et jahid tõsteti India ookeanis, kokkulepitud punktis laevale ja siis, viidi kuskile, 100 miili, Abu Dhabist ja tehti "rahale" (loe sponsoritele), ka üks näidissõit~80 miili, finišiga Abu Dhabis.
Seekord ei saanud ka ilma kadudeta hakkama, Sanya lõhkus taglase ja oli sunnitud seetõttu katkestama. Järgmisel etapil peavad nad kindlasti lõpetama (Hiina, Sanya), sest on ju vaja sponsoritele näidata kuhu nende raha on paigutatud.
Kolmanda etapi start anti juba nädal tagasi ja algus oli samamoodi, jahid korjati laevale ja nüüd peale Maldiive, on nad tagasi nö pildil. Nüüd saab siis jälle reaalajas võistlust jälgida.
Juuresolevalt pildilt on näha, kuidas Telefonica pardale tõstetakse. Näha on ka okastraat pikki laevaparrast.
Tellimine:
Postitused (Atom)