Volvo Ocean Race on kahtlemata puretamismaailma suursündmus. Samas on, minu arvates, märke, et asi hakkab nö käest ära minema ja ma ei taha siin olla halva ettekuulutaja.
Esimeseks märgiks on jahtide vähesus, ainult kuus. Põhjus võib olla millesiganes, aga mulle tundub, et ülemaailmne masu on ka tipppurjetamisse jõudnud. Tiimide eelarved, vähemalt mulle tundub, on meeletud.
Viimastel aastatel on kõvasti panustatud uutesse tehnoloogiatesse ja ultrakergetesse materjalidesse, kõik sellepärast, et jahti kiiremaks ja kergemaks saada. Lisaks purjetatakse viimase piiri peal. Seda näitavad mastide purunemised esimesel etapil ja nüüd lisanduvad veel mitmed tehnilised rikked 5. etapil, kus finišeeris kaks jahti, Puma ja Telefonica, ülejäänud, kas katkestasid (Abu Dhabi, Sanya) või siis käisid vahepeal jahte remontimas (Croupama, Camper) ja üritavad nüüd ennast finišisse vedada.
Lisaks mitme jahi kereremondid, sest kered hakkasid lagunema. "Hea" reklaam süsiniktehnoloogiale. Tundub, et maapealne meeskond peab ühte nö varujahti kaldal kaasa vedama.
Mingil määral võib olukorda võrrelda kahekaskümnendate autospordiga, kus autod läksid meeletult võimasks. Edasise kosmiliste võimsuste kasutamise pidurdas Henri Toivoneni surmaga lõppenud avarii.
Loodetavasti jääb avamere purjetamises peale nö terve mõistus ja suudetakse nö seda õnnetust vältida.
Siin on ka "meeleolukas" video Telefonika "kaaluta oleku" harjutustest :) Toimumispaik - Lõunaookean.
