3. mai 2011

Jüriöö

Plaanisime 52. Jüriöö jooksust harrastajate grupis Eva ja Tõnuga osa võtta.
Kahjuks jäi Eva haigeks ja seetõttu ei saanud nö Keila võistkonda välja panna. Nii, et vajasime naist, kes ei löö öises metsas põnnama ja teeb oma vahetuse ilma suuremate eksimusteta ära.
Ausalt öeldes olin nõutu, sest ei tulnud kedagi ette, aga enne kui jõudsin otsinguid alustada, oli Tõnul kandidaat olemas - Stina. 
Millegipärast oli selline tunne, et ta teeb ära selle mis vaja, olgugi, et see oli ka temale esimene öine orienteerumisjooks. Kuna Stina on Läti kodanik (Tõnu teada), siis oli meil lausa rahvusvaheline võistkond.
Saime Tõnuga tervisekeskuses kokku ja liikusime keskväljakule, kus algas orienteerujate rongkäik Keila laululavale. Eelnevalt läbisime ka vaba orienterumisraja ehk proloog-O.

Proloog-O











Stina oli ka vahepeal Keilasse jõudnud. Tõnu läks riideid vahetama ja mina tegin olemasolevate kaartide peal maastikust ülevaate. Igal juhul soovitasin Stinal kasutada radu ja teid. Ega enam palju aega polnud, start oli kell 21.30 ja Tõnul esimene vahetus joosta.

Start on antud.











Pakkusin, et Tõnu on rajal maksimaalselt tund ja kakskümmend minutit, Stina tund ja kümme minutit, ise arvasin, et saan kõige rohkem tunni ja kümne minutiga hakkama, sest kilometraaž on väiksem kui Tõnul.
Laululaval oli võimalik ka ekraanilt rajalolijate vaheaegu (neljast KPst) näha. Tõnu emotsioonidest võib lähemalt lugeda tema blogist. Igatahes tundus ootaja aeg igavesti pikk, aga ennustatud aja tagant Tõnu vahetuse ka üle andis, harrastajates 7. kohal. Võttis ka ühe vale punkti, aga õnneks märkas ise viga ja märkis ära ka õige KP. Samal ajal andis teate üle ka põhiklassi 2. vahetus.
Siis kiire ülevaade tema vahetuse punktide asukohast. Kuna arvasin, et samu punkte valdavalt ei kasutata, siis ei süvenenud ka esimese vahetuse punktide asukohtadesse. Etterutates võib öelda, et oleks siiski pidanud, sest ainult kolm punkti oli erinevalt paigutatud ja need asusid ka ligistikku.
Kui Stina oli kuskil 40 minutit rajal olnud, siis riietusin ümber.
Stina saabus ka ennustatud ajaga ja andis teate üle 6. kohal. Jõudsin näha, et ta oli väsinud, aga kõik tundus korras olevat.










Esimene kuni viies punkt oli puhas jooksmise vaev, midagi keerulist ei olnud. Samas ei olnud ka kuues punkt keeruline, aga oma rolli mängis siin tõenäoliselt see, et jõudsin Erkile (Tammed III) järgi ning muutusin hooletuks ja hindasin vahemaad valesti. Igatahes arvan, et läksime, koos Erkiga, punktist väga lähedalt mööda, aga selleasemel, et vasakult poolt punkti otsida otsisime paremalt ja nii me "rappa" läksimegi. Siis arvasin, et olin valele teele sattunud ja jooksime veel edasi-tagasi ringi, kuni lõpuks ka punkti üles leidsime.
Seitsmes punkt oli kiviaia nurk. Kuna meil Erkiga tempos sobis, siis lippasime kahekesi koos edasi mööda  teeradu, sest lõpus tuli niigi võpsikus liikuda.
Kaheksandasse punkti minnes panin kompassile suuna, et lagendikule välja jõuda, aga tõenäoliselt nihkus see paigast ja panime jälle põhjalikult "rappa" ja tegime päris suure ringi, enne kui punkti jõudsime.
Üheksandasse punkti jooksime otse ja natuke otsimist ja kiiresti edasi kümnendasse. See oli ainult jooksmise vaev, kuigi joosta ka päris hästi enam ei jaksanud.
Üheteistkümnes oli metsa punkt ja lähenesime mööda teerada, kuigi oleks võinud ka otse kümnendast peale minna. Hooga panime mööda, aga tagasitulles leidsime ilusasti üles. Siin möödusid meist põhiklassi viimase vahetuse mehed, aga võitja võis samal ajal juba finišis olla.
Nüüd olid edasi nö jooksupunktid, kuigi ega jaksu eriti alles polnud, aga publiku eest läbi joostes pingutasime ikka kõvasti.
Eelviimase punktiga kaldusin natuke paremale, aga sain ruttu veast aru, siis kustus Erkil ka lamp ära ja oligi lõpp käes. Ärgitasin ka Erkit veel lõpuspurdile, aga vist polnud ka temalgi enam midagi varuks ja finišeerisime  üheaegselt.
Harrastajate klassis 5. koht, neljas koht jäi kuskil 30 minuti kaugusele.

Kuidas siis kokkuvõtteks läks?
Arvan, et võistkondlikult hästi, aga mina oma jooksuga üldse rahule ei jäänud. Kaks suurt viga (vähemalt minu jaoks) on liiga palju ja aeg oli tund ja kakskümmend minutit, kümme minutit rohkem kui eeldasin. Kokku jooksin kuskil 9,2 kilomeetrit.
Õppisin seda, et suunajooksul tuleb ikka ka igaks juhuks nö kurss ka ära fikseerida, et juhuslikke eksimusi välistada.

Ametlikud tulemused leiab siit.

Korraldajatele ka tänud hästi korraldatud ürituse eest.
Kel veel huvi on, siis lugege rajameistri mõtteid lisaks.

1 kommentaar:

Tõnu ütles ...

Stina oli kindlasti meile hea valik. Naljakas muidugi see, et kohtasin teda siis tund enne starti elus esimest korda.