Libahundi jälg 2011 Tuksi

Järjekordne Libahunt toimus Läänemaal, Tuksi spordibaasi ümbritsevates metsades, soodes ja lagendikel.

Oma vähese kogemuse põhjal oleme aru saanud, et jalanõud peavad olema korralikud, siis laabuvad ka ülejäänud asjad. No hea planeering ka muidugi, aga see on omaette teema. Arvestades seda, et juulis on ees ka Rogini EM, siis investeerisime jalanõudesse ja peale paari neljapäevakut ja etterutates ka peale Libahunti võin öelda, et investeering läks õigesse kohta.

Julgen soovitada jalanõud XA PRO 3D ULTRA 2, hea pidamine, kerged, mugavad ja tundub, et ka vastupidavad.

Kaardid saime kätte enne lubatud aega ja asusime ka kohe planeerima. Esimene pilt kaardile ei toonud ühtegi sobivat teekonda ette, aga tasapisi hakkas asi nö susisema. Esimene planeering sai valmis, teekond ligi 40 kilomeetrit, see oli liiga palju. Tegime kiiresti ümber ning lõpu jätsime lahti, vastavalt kuidas aega ja jaksu on.

Kaasas oli 2 liitrit vett, batoone ja geeli.

Plaan oli siis järgmine: 23-59-65-52-37-48-83-63-51-47-25-57-40-36-30-84-26-67, edasi jäi lahtiseks, kas läheme veel lisaülesandega punkti 81 ja siis nö alla, võttes ka ettejäävad punktid või veel muud variandid.

Alguseks oli kuue punktiga lisaülesanne, kus oli ette antud suund ja vahemaa. Iseenesest lihtne, aga ajamahukas ettevõtmine. Meil läks 19 minutit, koos vabavisetega. Punktini 52 oli hea minna, mets oli läbitav, ette jäänud märgalad ei olnud väga märjad ja sihid olid joostavad. punkti 37 minnes olid sihid täis kasvanud ja rööpaid täis, paras turnimine. Eva jälgis maastikku sellel pilguga, et juhul kui peaks ilmuma metssea perekond (jälgi olid kõik kohad täis) teaks millise puu juurde suund võtta ja kribinal-krabinal otsa ronida. Mida seejärel oleks targem olnud teha mine sa tea, aga siinkohal ei hakka ka ennustama. Hiljem saime ka jahimehelt teada, et võimalus metssea perekonnaga kohtumiseks oli pärsis suur, aga ohtlikuks oleks meie jaoks muutunud olukord siis, kui põrsad oleksid kiunuma pistnud. Proovisime ka üle raiesmiku minna, aga polnud ka see parem variant. Eva ootas raiesmikul kohtumist karuga, aga asjatult, kahjuks või õnneks see ei realiseerunud. Kuni punktini 83 liikusime vahelduva eduga, kord hea, siis jälle risu ning rööpad, aga kohale saime ja lisaülesanne läks kiiresti, aega oli kulunud ligi kaks ja pool tundi.

Foto: libahunt.kutimuti.ee

Kui 63 tuli ilusasti kätte, siis 51, mis oli märgitud nö soo kaguotsa, tuli raskelt, sest keskendusin liiga legendile ja ei vaadanud kaarti, läksime sealt üsna lähedalt mööda ja tegime väikese silmuse enne, kui punkti välja jõudsime. Nüüd olime juba 3 tundi teel olnud ja palju punkte veel võtmataJ Vahepeal võtsime kosutuseks ka geelid, sest väsimus kippus peale.

Peale punkti 57 läks maastik lahedamaks, sai kiiremini liikuda ning jõudsime välja ka mere äärde. Enne punkti 40 oli ka väike veetõke, aga kuna eelnevalt olid juba meie jalad märjaks saanud, siis läbisime selle rõõmsalt, ilma liigse emotsioonita. Punkti 56 läksime otse, läbi Roosta kämpingu. Tasapisi hakkas ka kerge väsimus peale tulema, Eva võitles juba seljavaluga, aga punnitas visalt edasi.

Punktis 26 oli jäänud veel tund ja selge oli see, et võtame veel punktid 67, 39, 36 ja 22, kuid 81 ei jõua.

Peale punkti 39 otsustasime ka punkti 36 välja jätta ja võtta veel 22 ning siis finiš.

Kokku tuli ~29 kilomeetrit, aeg 5.50 ja punkte 96. Üldarvestuses 28. ja oma klassis 9. koht.

Mida siis kokkuvõtteks öelda?
Planeeringu oleks pidanud parema tegema, siin on arenguruumi kõvasti.
Oleks teadnud, et metsasihid ei ole kergelt läbitavad, poleks sinna roninudki.
Võib-olla oleks võinud ära jätta ka stardiülesande metsapunktid.
Samas ei nuriseks ka, sest seni kõrgeimad kohad.

Teekond ka lisaks.